Küsimus, millele lapsevanemad sageli kooli eel mõtlevad: lapsele päris oma nutitelefon — jah või ei?
Kui nii mõnigi on selgel veendumusel, et algkooliealistel õpilastel ei ole veel üldse isiklikku telefoni vaja ja mida hiljem neile nutimaailma tutvustada, seda parem, on neidki, kes peavad otsust vältimatuks juba pelgalt seetõttu, et lapsega vajadusel päeva jooksul kontakti saada. Küsisime Kalev Pihlalt, SK ID Solutionsi AS juhilt ning projekti „Targalt internetis” ühelt eestvedajalt ja koolitajalt nõu, kuidas siis ikkagi oleks mõistlik talitada.
Jah või ei?
Pihl tõstab esile, et tõele au andes ei ole kontaktisoov kindlasti olulisim põhjus nutitelefoni ostuks. „Telefoni omamine ei garanteeri tegelikult kuidagi, et lapsega saab alati kontakti, ning laps, keda autoga kooli, trenni ja koju sõidutatakse, ei vaja ju vanemaga suhtlemiseks telefoni. Ilmselt ei ole ka kooli, kus koolipere ei aitaks lapsel vanemaga ühendust saada, kui seda on tõesti vaja. Teisalt on koole, kus telefoni kasutamine ei ole koolipäeva jooksul üldse lubatud,” põhjendab ta. Seega soovitab Pihl igal lapsevanemal ise uurida, millised reeglid kehtivad koolis, kuhu laps läheb, ja kindlasti ka oma põhjenduse telefoni ostuks ausalt läbi mõelda. „Koolis vanemaga kontakti otsimine ei ole tavaliselt aus vastus,” tuletab ta lapsevanematele meelde, et nutiseade on valdavalt siiski mängimiseks, meelelahutuseks ja sotsiaalmeedias toimetamiseks ning suhtlus lapsevanemaga on seal pealiskaudne ja lapse jaoks tihti ka välditav.
Pihla sõnul valdab vanemaid lapsele telefoni ostes sageli hoopis soov tema sotsiaalsele staatusele tuge pakkuda või vältida vähemalt selle staatuse põrmustamist. „Sellele vaatele on ka võimatu vastu vaielda ning sõltuvalt lapsest ja klassist võib olla telefoni puudumine lapsele lihtsam kui nuppudega telefoni omamist tunnistada,” toonitab ta.
Olulisimaks peab Pihl aga hoopis navigeerimist erinevate kohtade vahel. „Nutiseadmest võib olla oluliselt rohkem abi lapsele, kes peab pärast kooli jõudma iseseisvalt huvikeskusesse, spordisaali ja muusikakooli. Sellisel juhul võib vajadus oma asukohast ja liikumisest kellelegi teada anda olla igapäevane ning leidub rakendusi, mis aitavad leida paremaid viise kohalejõudmiseks,” selgitab ta.
Hinnaklass
Väikelapsed ei pruugi teadupärast oma telefoniga just kõige hoolsamalt ringi käia. Seega soovitab Pihl, et nii enda kui ka lapse vaimse tervise huvides oleks hea, kui telefonile kulutatud summa ei oleks perele sedavõrd suur, et telefoni kadumine või katkiminek üks kord aastas tekitaks peretüli. „Siinkohal on muidugi oluline meenutada, mis olid telefoni ostmise motiivid ja milline telefon sellest lähtuvalt üldse sobib – see kindlasti määrab ka hinna.”
Reeglid ja piirangud
Selleks et nutivahendites veedetud aeg jääks mõistlikesse piiridesse, on Pihla sõnul oluline kohe algusest paika panna reeglid. „Lapsevanem seisab siiski vastamisi üsna hästi rahastatud tööstuharuga, mille eesmärk on võita lapse tähelepanu nii palju, kui seda on, ja siis natuke veel,” rõhutab ta, et kasutamisalased kokkulepped ja nende kontrollimine on hädavajalik. „Ei saa kuidagi eeldada, et laps suudab ise seda piiri pidada.” Teine väga oluline aspekt on Pihla sõnul ise eeskujuks olemine. „Lapsevanem, kes ei saa silmi telefonilt, televiisorilt või arvutilt eemale, ei ole kuigi usutav jutlustaja ekraaniaja kahjulikkuse kohta,” rõhutab ta. Olgugi et kasutusaja piiramiseks on olemas ka tehnilisi lahendusi, peaks Pihla sõnul ennekõike alustama just perekondlikest reeglitest ja iseenda käitumise jälgimisest.
