Pahane naine pärib: miks on menstruatsioonist rääkimine ikka veel tabuteema? Aitab juba sellest jamast

Kas oled üks neist, keda tabab kasvõi sõna "menstruatsioon" kuuldes peapööritus ja sa mõtled õudusega, miks on vaja sellest rääkida? Üks meie lugeja teeb selgeks, miks on nüüd käes viimane aeg seda kõigi naistega toimuvast kehalisest protsessist rääkida.

"Kujutan ette, et saan nüüd vastu päid ja jalgu oma avameelse arvamuse avaldamise eest, aga ei ole ju normaalne, et ikka veel on menstruatsioonist rääkimine selline tabuteema.

Jah, ma olen üks nendest, kellel on päevade ajal erakordselt valus ning minu tutvusringkonnas on veel palju naisi, kelle elukvaliteet on päevade ajal vägagi häiritud. Kas me saame sellest avameelselt rääkida? Ei! Kas me tunneme, et peaksime oma tundeid ja valu varjama igakuiselt, et kogemata mitte kelleski ebamugavust valmistada? Jah!

Minu sõbranna ülemus on meessoost ja ehkki nende töökohas on kodukontori päevad lubatud, siis ikkagi on neist vaja sama päeva hommikul teada anda. Ja iga kuu kurdab ta mulle, et väga kurnav on iga kuu mõnd väikest vabandust välja pressida, miks tal on vaja teha mitu kodukontori päeva järjest.

Ükski naine ei kujuta vist ette, et peaks oma ülemusele igakuiselt teada andma, et päevade valu tõttu on vaja mitu päeva kodus olla ja ideaalis sel ajal ka natukene rahulikumalt võtta. Miks me ei julge sellest rääkida? Vastus on päris loogiline. Hirm hoiab meid tagasi. Kui me räägiksime päevadest töökeskkonnas, tekib ülemustel tunne, et me ei saa oma tööga hakkama ja tõenäoliselt hakkaksid nad mõtlema selle peale, kas ehk mõni mees ei saaks meid asendada.

Ilmselt ei oota ükski naine, et teda menstruatsiooni ajal kätel kantaks ja oleks võimalus iga kuu mitu päeva vaikuses omaette veeta, aga natuke rohkem arvestamist sooviks küll. Kuidas see võiks välja näha?

Mehed võiksid veidikenegi rohkem teadvustada, et naistel on iga kuu menstruatsioon. Teha algust kasvõi sellega, et uurida siiralt oma naiselt, kuidas ta ennast päeva ajal tunneb ja mida saaks tema teha, et oma kallima olekut kergendada.

Meestekeskis mitte rääkida oma naisest kui kellestki, kellel on käes jälle "see aeg kuust" ja kui jubedaks naine siis muutub, vaid pigem proovida mõista ning jagada ka semudele nõuandeid, kuidas naiste elu kergemaks teha.

Naised omaltpoolt võiksid aga kasvõi omavahel sellest rohkem rääkida ja jagada üksteisele nõuandeid, kuidas valust vabaneda või tuju tõsta. Mida rohkem sellest protsessist rääkida, seda normaalsemaks see teema loodetavasti ka muutub.

Ärme karda rääkida millestki, mida me oma kehade juures muuta ei saa, kuid millesse suhtumist oleks juba ammu aeg muuta."