"Olen nüüd peaaegu kuu aega käinud väljas ühe noormehega, kes mulle meeldib, ta on sümpaatne, minuga arvestav ja mis seal salata, ka väga kena. Tema hakkas juba kolmandal kohtingul vihjama, et me võiksime varsti ka voodi poole liikuda, mina aga ütlesin, et vajan rohkem aega tundma õppimiseks. Ta oli sellega nõus.

Nüüd mõned päevad tagasi ma tundsin, et olen valmis ahvatlusele järele andma ja temaga seksima. Aga minu jaoks on kõige-kõige tähtsam turvalisus ja uurisin seega ka temalt, et kas tal on ikka kõik suguhaiguste testid tehtud ja millal ta viimati kontrollis käis. Tal läksid silmad peas punni ja ta nähvas, et kui ma arvan, et ta on mingisugune haiguste levitaja, siis ei olevat mul mõtet temaga voodisse ronida.

Sain aru, et ta solvus ja oli haavunud, aga ma ei tundnud, et peaksin vabandama. On igati normaalne ennast kaitsta ja tervis on kõige olulisem. Loomulikult oleksime me kasutanud kaitsevahendeid, aga ikkagi on tähtis teada, et inimene, kellega ma voodisse ronin, oleks terve.

Peale seda vestlust ei olegi me enam suhelnud. Tahaks seda heastada, aga samas kripeldab ka, et ehk ei peakski ma suhtlema inimesega, kes nii normaalsesse teemasse sellise põlgusega suhtub.

Ja ma veel lootsin, et see on suhe, millel on ehk tulevikku. Kas keegi on veel sellises olukorras olnud? Mida ma tegema peaks? Kas tõesti on juba kõik läbi?"