Endine USA esileedi Michelle Obama: mulle on haiget tehtud. Olen olnud maruvihane. Kuid mis tähtsaim — olen üritanud selle kõige üle naerda
Michelle Obama kehtestas end kogu maailmas naiste ja tütarlaste õiguste eest seisjana, muutis kardinaalselt Ameerika perekondade arusaamu tervislikust ja aktiivsest eluviisist, samal ajal aga oli oma abikaasa kõrval, et too saaks juhtida Ameerikat läbi vapustavate sündmuste. Tema isiklik, aval ja tõetruu Heliose kirjastatud raamat “Michelle Obama. Minu lugu” räägib tema elust: alustades lapsepõlvest Chicagos South Side’is, läbi aastate, mil ta püüdis hoida tasakaalus emadust ja juhtpositsioonidel töötamist, kuni perioodini, mil ta elas maailma kõige tuntumal aadressil. Ladusalt ja avameelselt kirjeldab ta saavutusi ja pettumusi, jutustades oma lugu täpselt nii, nagu tema seda elab: oma sõnadega, oma tingimustel.
Pöörane teekond
“Lapsena olid mu ambitsioonid lihtsad. Ma soovisin endale koera. Tahtsin elada trepiga majas — ühe perekonna kahekordses majas. Mingil põhjusel tahtsin, et meil oleks neljaukseline mahtuniversaal, isa au ja uhkuse — kaheukselise Buicki asemel. Mul oli kombeks inimestele rääkida, et kui suureks kasvan, saab minust lastearst. Miks? Sest mulle meeldis väikeste laste seltskond ning õppisin kiiresti selgeks, et täiskasvanutele meeldis mu vastus. Oh, arstiks! Väga hea valik! Tol ajal olid mu juuksed veel patsides, mulle meeldis oma vanemat venda kamandada ning kuidagi õnnestus mul alati, vaatamata kõigele, koolis viieline õpilane olla. Olin ambitsioonikas laps, teadmata isegi täpselt, kuhu sihin. Praegu tundub see kõige tobedama asjana, mida üks täiskasvanu võiks lapselt küsida — kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad? Nagu kasvamine lõpeks. Justkui ühel hetkel sinust saaks miski ja see olekski kõik,” kirjutab Michelle Obama oma raamatus.
Endine esileedi kirjutab, et on olnud jurist, haigla asepresident ning noori karjääriredelile aitava mittetulundusorganisatsiooni juht. “Olin mustanahaline töölisklassi õpilane prestiižikas valdavalt valgete ülikoolis. Olen olnud ainus naine, ainus afroameeriklane väga paljudes ruumides. Olen olnud pruut, stressis noor ema, leinav tütar. Ning lähiminevikus veel ka Ameerika Ühendriikide esileedi — amet, mis ei olegi tegelikult amet, kuid on andnud mulle niisuguse positsiooni, mida ma eal poleks ette kujutanud,” kirjutab ta. “See amet esitas mulle väljakutseid ning tekitas minus tänulikkust, lennutas mind kõrgustesse ja surus mind vastu maad — vahetevahel kõike eelmainitut korraga. Alles nüüd on mul võimalus heita pilk eelnevatele aastatele — hetkest aastal 2006, kui mu abikaasa esimest korda presidendiks kandideerimist mainis, kuni jaheda hommikuni sel talvel, mil ma Melania Trumpi seltsis limusiinis tema abikaasa ametissepühitsemisele sõitsin. See on olnud päris pöörane teekond.”
Michelle Obama mainib raamatus ka Ameerika ekstreemsusi. “Olen viibinud rahastusüritustel, eramajades, mis meenutavad pigem kunstimuuseumeid, majades, kus inimeste vannid on tahutud poolvääriskividest. Olen külastanud perekondi, kes kaotasid kõik orkaan Katrinale, nende silmis peegeldumas pisarais tänutunne kas või töötava külmiku ja pliidi eest. Olen kohtunud inimestega, keda pean kahepalgeliseks ja pinnapealseks, ning teistsuguseid — hingematvalt sügavaid ja tugevaid inimesi — õpetajaid ja sõjaväelaste abikaasasid. Olen kohtunud ka lastega, paljude lastega üle kogu maailma, kes ajavad mu naerma, täidavad lootusega ja unustavad mu tiitli kohe, kui aias näpud mulda suskame,” meenutab ta oma raamatus.
Igaühel on oma lugu
Tõrksalt avalikkuse silma alla astumisest peal on teda tema sõnul maailma võimsama naise pjedestaalile tõstetud, kuid seejärel ka „vihase mustanahalise naisena” sealt alla kistud. “Tahtsin alati laimajatelt uurida, mis osa sellest väljendist neile tähtsaim on — kas „vihane”, „mustanahaline” või „naine”?” räägib ta. “Olen fotodel naeratanud nende seltsis, kes minu abikaasat riigitelevisioonis hirmsate nimedega sõimavad, kuid siiski just seda fotot raamitud suveniirina kaminasimsil hoiavad. Olen kuulnud internetisügavikest, kus minu kohta kõikvõimalikku kahtluse alla seatakse, kuni selleni välja, et kas olen mees või naine. Üks praegustest USA kongressi esindajatest on mu tagumiku üle nalja heitnud. Mulle on haiget tehtud. Olen olnud maruvihane. Kuid mis tähtsaim — olen üritanud selle kõige üle naerda.”
Michelle kirjutab, et tal on oma elu, tuleviku ja Ameerika kohta veel palju õppida. “Kuid ma tunnen ennast. Fraser, mu isa, õpetas mind tööd tegema, tihti naerma ja sõna pidama. Marian, mu ema, näitas mulle, kuidas oma häält kasutada ja iseseisvalt mõelda. Pead-jalad koos Chicago South Side’i poolel asuvas väikeses korteris aitasid nad mul näha meie loo tähtsust, minu enda loo tähtsust meie suure riigi suures loos. Isegi siis, kui lugu pole ilus või ideaalne. Isegi siis, kui ta on palju tõelisem, kui sulle endale meeldiks. Sinu lugu on sinu oma, ta jääb alati sinu omaks. See tuleb uhkelt omaks võtta,” ütleb naine, kes on motiveerinud palju naisi üle terve maailma.
