“Tõusen äratuskellata kell kuus hommikul selle pärast, et olla teistest ees. See aeg on mulle endale,” selgitab Karu. “Sean päevaks valmis — võimlen, mõtlen, võtan aega endale. Viimase kümne aasta jooksul ei ole jäänud vist vahele päevagi, kui ma ei oleks kõndinud kuus-seitse kilomeetrit päevas. See hoiab vormi ja mõttekiirust.”

Armin tõdeb, et koroonaajal Hispaanias elades olid liikumispiirangud ja nõudmised oluliselt rangemad kui Eestis, aga ka siis suutis ta endale kehtestatud reegleid järgida. “Jagasime abikaasaga ära, kelle kord on poodi minna — ja kui kilomeetrid täis ei saanud, laenasin naabritelt koera,” räägib ta. “Koer oli väga rahul ja mina muidugi ka.”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena