"Töötan kontoris, kus meid on korruse peale selline 40-50 inimest. Minust veidi eemal istub üks 30+ vanuses naine, kes käib iga päev tööl, nagu oleks ta tulnud missivõistlustele. Teised (sealhulgas ka mina) käime normaalselt, tavaliste viisakate riietega.

Eks see on jah natukene selline pseudoprobleem, aga ma ei mõista, miks on vaja lihtsalt tööl käimise jaoks ennast üles lüüa? Kui me kuskile kõrvuti seisma jääme, näen mina tema kõrval välja nagu vana kalts ja tema muudkui särab. Kuidagi ebaõiglane tunne tekib, sest ma küll ei jaksaks iga hommik nii palju vaeva näha.

Kas igas töökollektiivis on keegi, kes jalustrabavalt palju näeb vaeva oma välimusega ja seetõttu jäävad teised kolleegid tema varju? Ärme isegi räägi sellest, et kui see naine mööda koridori käib, vahivad mehed talle ammulisui järele. Vastik! Olen jah natukene kade, aga no on siis vaja ennast nii üles lüüa... Kontori jaoks. Aru ma ei saa."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid