Asenduskodu kasvataja Marina Sepp: soovin, et me märkaks ja tunnustaks rohkem inimlikku headust
1984. aastal sattus Marina tööle Tartu väikelastekodusse. „Ma ei läinud sinna missioonitundest, olin väikse lapsega üksikema, kes otsis tööd. Nägin lehes kuulutust, et lastekodu otsib sanitari ja nii ma nende uksele koputasingi. Mind võttis vastu tõsise näoga naisterahvas, kes küsis esimese asjana: „Kes teid soovitas?“ Mõtlesin ise, et ju on väärt koht, kui keegi soovitama peab,“ meenutab Marina, kes oli siis 24-aastane.
Tollal elasid väikelastekodus lapsed vanuses 0–3. Sealt edasi kolisid lapsed järgmisesse astmesse, kus sai elada kuni kooliminekuni ehk seitsmenda eluaastani. Lastekodu kolmas aste oli lastele koduks keskkooli lõpuni. Kõik need kolimised tähendasid lisaks keskkonnavahetusele ka kasvatajate vahetust, ka ei arvestatud 1980ndatel sellega, et õed-vennad koos saaks kasvada.
Koos teiste beebide ja mudilastega kasvasid Tartus Era tn 1 asunud majas ka kaasasündinud haigustega 0–4-aastased lapsed. „Kui lapsed tulid otse sünnitusmajast, oli neil juba diagnoos. Tagantjärele mõeldes oli see päris kurb. Sellega oli nende laste saatus pikaks ajaks otsustatud — see määras, kuhu laps edasi suunati,“ meenutab Marina.
Lastekodu töötajatel ehk kasvatajatel, medõdedel ja sanitaridel nappis aega iga lapsega isiklikult tegeleda, sest väikelastekodu oli 60-kohaline (alati ei olnud kõik kohad õnneks täis). Lastekodus oli neli rühma, igas rümas kaks töötajat. Öösel oli laste juures üks inimene rühmas. Marina rühmas oli kuni 20 last vanuses 1,5–3.
„Ma ei soovi, et minu jutust jääks mulje, et lastega tollal ei tegeletud. Muidugi võtsime neid sülle ja kallistasime, aga lapsed vajavad seda kõike ju rohkem. Laste ümber oli palju toredaid ja hoolivaid inimesi, aga alati oli muidugi ka erandeid… Nagu see on ka aastal 2020,“ räägib Marina. „Kuna lapsi oli palju, oli mõnikord nii, et selleks, et ühte last süles hoida ja rahustada, tuli teisel lasta nuttes oodata.“ Kuigi lapsi oli palju, tegeleti Marina sõnutsi kõigiga igapäevaselt, mängiti ja tunti rõõmu. Ei jäänud ükski sünnipäev pidamata ega tähtpäevad tähistamata.
„Töö oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt raske, esines läbipõlemist ja vahel põleti ka „suure leegiga“. Tähtis oli töötajate hea läbisaamine, see aitas väga, kui suudeti üksteist toetada ja mõista. Juhi roll oli siis ja on ka praegu väga oluline, näiteks väikelastekodu juhtinud Tiiu Reek oli väga toetav. Tänan ka Helle Siigurit, kes andis mulle võimaluse 2003. aastal liituda Mäe-kodu meeskonnaga, uskudes, et suudan midagi head korda saata,“ räägib Marina.
Kuidas elu väikelastekodus 1980ndatel välja nägi?
Marina vaatab mõtlikult ringi Tartu ühe esinduslikuma hotelli raamatukogutoas, kus intervjuuks kokku saanud oleme: „Meie ruumid nägid välja peaaegu samasugused, nagu see siin — oli kamin ja tammeparkett. Lastekodus tegid lapsed kõike koos, koos mindi sööma ja koos potile, ka riided olid ühesugused, kuigi erineva mustriga, mähkmed olid riidest. Positiivne oli see, et materjal oli kehasõbralik. Moskva ülemused käisid meid kontrollimas, kas kõik pissipotid ja lapid on ikka numbritega markeeritud. See paistis olevat väga oluline. Aga eks totrust jagus mujalegi. Täna saame möödunust õppida.“
„Hiljem, kui see maja endisele omanikule tagastati, kolisime Jaama tänavale, kus siiani asub Tartu Perekodu Käopesa,“ lisab ta.
Kui praegu räägitakse palju lapsevanemaks õppimisest ja kaasnevast vastutusest, siis 1980ndatel see Marina sõnutsi nii ei olnud. „Tol ajal võeti vanemlikke õigusi mõnikord kiirustades ära, mille tagajärg oli see, et vanemad ei tohtinud oma lapsi lastekodus vaatamas käia ja nendevaheline side katkes. 1980ndatel tuli lapsi otse sünnitusmajast lastekodusse rohkem kui täna,“ meenutab Marina. Nüüd antakse vanematele võimalus endaga tööd teha ja n-ö ümber õppida, aga praegune olukord kaldub Marina hinnangul mõnikord teise äärmusse: „Osad inimesed õpivad tänapäeval vanemaks olemist oma laste arvelt, kes samal ajal asenduskodus elama peavad, selle asemel, et neid keegi lapsendada saaks.“
Vaatamata sellele, et eelnev jutt kõlab kohati kurvalt, oli Marina sõnutsi atmosfäär väikelastekodus hooliv. „Vorm ei loe, loeb sisu ja inimesed, kes sisu loovad. Tööd tegime nende teadmiste ja oskustega, mis meil olid ,“ ütleb ta. „Kolleegide toetus oli tuntav, muidu poleks ma sinna tööle jäänud,“ lisab ta.
„Töö väikelastekodus ei jää ainult sinna majja, vaid see jääb lastesse alles ja läheb nendega kaasa. See oli ka minu jaoks paremaks inimeseks kasvamise koht. Olen tänulik, et sinna sattusin, tänulik just nendele inimestele kes tol ajal Era tänava väikelastekodus töötasid,“ ütleb Marina.
Mis aitab kasvataja läbipõlemist ennetada?
„Mind on palju aidanud koolitused ja supervisioonid. Enese arendamine on ju teadlik kasvamine. 2010. aastal lõpetasin Mõdrikul asuva Lääne-Viru rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö erialal, et saaksin rohkem oma töösse panustada, olla teadlikum ja inimesi mõista. Lähedaste ring on väga oluline. Minul on elus väga vedanud, mul on minu kallis tütar ja tema kaks last, 2-aastane tüdruk ja 16-aastane poiss,“ räägib Marina ja lisab: „Mind aitab kindlasti ka vabatahtlik töö Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu (EATL) juures, mida teen aktiivsemalt alates 2014. aastast . See on küll sama valdkond, aga need tegemised ja meeskond aitab ennast vormis hoida, pakub väljakutseid, huvitavaid kohtumisi. Läbipõlemist aitab ära hoida hea muusika, teatris käimine. Tegelen tervisespordiga, käin regulaarselt kõndimas. Eks minulgi on tõusud ja mõõnad. Olen inimene, oma emotsioonide ja tunnetega, ja neid murdumisi tuleb. Vahel tuleb osata aega maha võtta.“
Kas ja kuidas 1980ndatel lapsi lapsendati?
„Siis ei olnud lapsendamine avalik teema. Nii mõnedki kasvatajad lapsendasid ise oma kasvandikke,“ meenutab Marina ja lisab, et taasiseseisvumise järgsel ajal lapsendati üsna palju Soome, Rootsi ja USA-sse. Paljud lapsed said omale hooliva pere. Rõõmu valmistas, kui pered hoidsid lastekoduga kontakti ja andsid infot, kuidas neil läheb.
Mis on tänaseks asenduskodu süsteemis muutunud?
„Täna on lapsi ühes peres kuus kuni kaheksa ja, nagu näed, me ei ütle enam rühm, vaid pere. Õdedel-vendadel võimaldatakse koos kasvada, see loob turvatunde ja tulevikuks lähiringi. Bioloogilise perega suhtlemine on oluline ja seda toetatakse — kui see ei kahjusta lapse huve. Huvitegevus on kättesaadav ja on palju erinevaid valikuid. Laste ja noorte tegevusi planeeritakse arvestades nende vaimset ja füüsilist võimekust,“ selgitab Marina. „Lastele ja noortele on tänapäeval loodud kasvamiseks head tingimused. Ehitatud on peremajad, kus lapsed elavad koos perevanemaga, kes on tööl 5–7 päeva järjest.“
„Eks perekodul ole nii plusse kui ka miinuseid. On hea, kui lapsel tekib kindel täiskasvanute ring. Miinus on see, et kahjuks vahetub personal tänapäeval tihti. Põhjusi on erinevaid — esineb läbipõlemist, lapsed osutuvad oodatust keerulisemateks, meeskond ei suuda koostööd teha, juht ei suhtu toetavalt, minnakse õppima jpm. Samas on kasvatajatel ja perevanematel toetav võrgustik ja võimalused enesearendamiseks, näiteks võimalus osaleda supervisioonidel ja täiendkoolitustel. Ollakse avatumad, paindlikumad. Täiskasvanud on teadlikumad,“ lisab ta. „Osad pered käisid meil ka külas, et näidata lastele, kust nad pärit on,“ räägib Marina.
Mäe-kodu peres, kus Marina praegu kasvataja on, elab kuus last vanuses 8–18. Noorim liitus perega hiljuti, teised on olnud pikemalt. „Igale lapsele on pere oluline ja praegu on see nende pere,“ ütleb Marina. „Kui lapsed vanematest eraldatakse, peatatakse vanematel kasvatusõigused ja lapsed paigutatakse asenduskodusse esialgu ajutiselt — sel perioodil on vanematel võimalus ümber paremateks lapsevanemateks kasvada. Kui seda ei juhtu, jäävad lapsed asenduskodusse täisealiseks saamiseni või kuni keegi neile asendushoolduspereks hakkab või nad lapsendab. Kõik Marina kasvandikud suhtlevad bioloogiliste vanematega ja mõni veedab nädalavahetuse päritolupere juures.
Asenduskodusse jõuavad lapsed, kellele on nende bioloogilises peres vaimselt või füüsiliselt (sh seksuaalselt) haiget tehtud. On ka lapsi, kellele vanemad pole suutnud luua arendavat kasvukeskkonda. „Hooletusse jäetud lapsed,“ ütleb Marina.
Kuidas lapsed asenduskodus vaba aega veedavad?
„Nädalavahetustel teeme koos süüa, nädala sees on lisaks koolile huvitegevused. Suvel käime mere ääres laagris, sel aastal näiteks Pärlseljal, kus oli väga vahva,“ kirjeldab Marina ja lisab, et kontakti ja suhte loomiseks lapsega on täiskasvanu initsiatiiv ja eeskuju väga olulised. Näiteks Marina mängib lastega kaarte, palli ja jalutab. SEB Heategevusfond pakub Marina sõnutsi palju erinevaid tegevusi, mida koos lastega teha.
Kas tänapäeval on lastel asenduskodus kõik olemas?
„Jah, kõik peale bioloogiliste vanemate,“ vastab Marina. „Aga mis on kõik?“ küsib ta järele mõeldes. „Vajadused on erinevad. Jah, on riided, toit, oma tuba, telefon, arvutikasutamise võimalus. Iseasi, kas sellest piisab. Bioloogilist perekonda me asendada ei saa ja see polegi asenduskodu eesmärk. Saame luua turvalise elukeskkonna, kus laps tunneb end hästi — et ta on oodatud, teda kuulatakse ja tema soovidega arvestatakse. Ja eks sisse elamine võtab mõnel kauem, mõnel vähem aega,“ räägib Marina.
Ei tohi unustada, et asenduskodus kasvavad traumeeritud lapsed. „Me ei saa ühegi lapse traumat ära võtta, aga meie (sh terapeudid) saame õpetada sellega toime tulema ja positiivseid kogemusi peale ehitada. Me ei tohi seada lastele ja noortele liiga suuri ootusi, siis on pettumusi vähem. Tuleb olla kannatlik, aga mitte loobuda,“ räägib Marina.
Kuidas keerulistes olukordades hakkama saada?
Marina meenutab ammust episoodi: „Mind kutsuti Mäe-koju öövalvet tegema. Teadsin, et mind ootavad ees n-ö keerulised lapsed, kümmekond noort vanuses 13–17. Tuligi maruline öö, lapsed panid pereukse kinni ega reageerinud millelegi. Algul tahtsin äratuskella nurka visata ja lahkuda, aga ma ei andnud alla. Tulin tagasi ja jäin, hakkasin korda looma. Tol ajal polnud alkohol, narkootikumid ja öösel „hüppes“ käimine lastekodunoortele võõrad. Viskasin esimese asjana ära kapinurgal vedeleva suitsupaki. See tekitas vastuseisu, millega oli alul keeruline hakkama saada. Ehk oleksin pidanud paindlikum olema, aga tol hetkel tundsin, et enesekehtestamine on olulisem. Alustasin kodutunde loomisega, koristasin ja üritasin hubasust luua, samal ajal istusid noored diivanil ja sülitasid ploomikive põrandale. Otsustasin, et ei võta olukorda isiklikult, ei solvu, kuigi vihaseks tegi küll. Ütlesin välja, et see ei ole OK. Lõpuks tasapisi laabus, aga sisseelamine võttis aega ligi pool aastat. Sama aasta augustis asusin Mäe-kodus kasvatajana tööle,“ meenutab Marina.
„Lastega ei saa semutseda, et lubada neile asju, mis lubatud pole. Küll aga tuleb neid toetada ja usaldada. See, kui annan neile raha, et nad saaks ise poest omale esmatarbeasju osta, on asenduskodus märk usaldusest. Algul olid nad imestunud, et kas tõesti… Tagasi mõeldes tegin palju õigeid asju, aga oli ka möödalaskmisi. Mul on võimalus olnud noortelt andeks paluda ja möödalaskmisi tunnistada. Emotsioonid keesid üle, aga parem ehe ja aus emotsioon kui tuim ükskõikne pilk,“ on Marina õppetund.
„Tänaseks on lastest enamasti väga toredad (pere)inimesed kasvanud, kes nüüd oma lapsi kasvatavad. Teevad tööd, mis neile meeldib, või on jätkanud õpinguid, mis pooleli jäid. Minu suhe paljude noortega on alles ja ma olen nende käekäiguga tänaseni kursis. Eriti uhke olen, et mõnedki neist osalevad sotsiaalkindlustusameti projektis „Noorelt noorele“ ja toetavad oma kogemuse kaudu asenduskodust ellu astuvaid noori,“ rõõmustab Marina.
Mis annab jõudu asenduskodu kasvatajana jätkata?
„Mulle meeldib see töö, mida teen,“ kõlab vastus.
Millises ühiskonnas praegu elame?
„Ühiskonnas, kus meil on valikuvabadus elu kujundada. Vabas riigis, kus on õnneks tarkust rohkem kui lollust. On kahju, et tarkusel ja lollusel on võrdsed võimalused. Kurjust ja õelust võiks vähem olla. Vägivalda on inimestevahelistes suhetes palju ja see on väga kurb, sest kannatajateks on tihti lapsed. Sellega tuleb tegeleda, sest see mõjutab inimeste elusid aastaid. Varajane sekkumine aitab paremini toime tulla. Viimasel ajal on vaimse tervise probleeme palju, eriti noorte seas, aga hea, et neile tähelepanu pööratakse ja on loodud võimalused abi otsida,“ arvab Marina.
Mida teha, et ühiskond oleks tervem?
„Kui tahame tervemat ühiskonda, tuleb tegeleda rohkem iseendaga, oma vaimse tervise hoidmisega. Vaadata üle hoiakud ja väärtused. Soovin, et märkaksime ja tunnustaksime rohkem inimlikku headust. Sõnal on suur jõud, aga hea sõna tuleb teise inimeseni viia. Hea sõna võib muuta inimese päeva, aga ka elu. Me kõik oleme iseenda disainerid, loome paremat versiooni endast. Kui iseendaga tegeleme, end paremaks muudame, puudutab see teisigi, sest oleme kõik ühenduses.”
Mis Sulle kui asenduskodu kasvatajale töös kõige rohkem rõõmu valmistab?
„Hüppan rõõmust püsti, kui noor teatab, et sai ülikooli sisse — Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima! Liigutab, millise kirega ta sellest räägib. Rõõmustab ka see, kui noor leiab töö ja suudab seal püsida. Kui noored lõpetavad kooli ja mul on võimalus neile lilli viia. Kui noor jätkab pooleli jäänud õpinguid. Kui noored teatavad lapse sünnist. Saadavad fotosid peredest, kui nende lastel on sünnipäevad või lapsed lähevad 1. klassi. Rõõmustab, kui noor tõuseb hommikul üles ja naeratab. Juhtub ka seda, et mind tänatakse, et olen olemas. Rõõmu on kordades rohkem kui muret!”
