Mis oli see uskumatu kavalus, kuidas vanarahvas kuradit eemale peletas?

Vanakurat on rahvapärimuses väga tihe külaline ning loomulikult ei tähenda temaga kohtumine kunagi midagi head. Kuigi inimene üldjuhul põrguvürsti vastu ei saa, siis mõned kavalused meid pärimuslugude järgi ikkagi aitavad.

Marju Kõivupuu käis „Eesti eso” saates rahvapärimusest rääkimas. Keskenduti just hirmu- ja õuduslugudele. Tuleb välja, et vanakurat pelgab naisterahva katmata jalgevahet.

Sel viisil said naised nii mõnegi vägiteoga hakkama. Põllul töötades jäeti lapsed tihti põlluäärele ning kui vanakuri neid siis röövima tahtis tulla, pidi tema poole seelikut kergitama. Pesu ju tol ajal ei kantud!

Kõivupuu selgitab, miks selline pärimuslugu tekkinud on. Suguelundid on teatavasti seotud suure väega. Sealt saab alguse elu, see on kõige tähtsam, aga kui kellelegi halvasti tahetakse öelda, siis võetakse tavaliselt kasutusele väega sõnad – roppused, mis viitavad suguelunditele. Nii et pole imestada, et põrguvürstki seepeale ehmuda võib.

Kuradi käest telliti ka kratti või puuki – veidrat olevust, kes oli seotud ühe taluga ja hakkas sinna siis rikkust kokku tassima. Olgu see piima, liha või hoopis väärisesemete näol. Krati eest tuli maksta aga hinge hinda – kolm tilka verd! Kuradit prooviti aga tihtipeale tüssata. Talle pakuti näiteks punasõstramahla või hoopis mõne looma verd. Sel juhul tuli aga kohtumispaigast kiiremas korras jalga lasta – kui kurat pettusest aimu sai, võis kindel olla, et tüssaja põrgusse kaasa võetakse.

Kuula saatest neid ja teisigi lugusid!