“Oma elukaaslasega oleme olnud suhtes neli aastat. Suhtesse minnes olin ma väga kogenematu, eriti selle osas, milline võiks üks normaalne suhe välja näha. Kõik mu sõbrannad rääkisid, kuidas nemad käivad regulaarselt bikiinipiirkonda vahatamas ning ei kujutaks ettegi, et voodisse ronides oleksid karvad. See olevat ju jõle!

Eks ma siis ka nende sõnade tõttu hakkasin ennast raseerima. Mees ongi näinud ainult minu siledamat poolt. Kuni siis nüüd märtsini, kus me kõik koju jäime. Ma ei lasknud ennast käest, aga mul käis peas väike mõte, et miks ma pean tegema midagi, mis mulle ei meeldi, lihtsalt kellegi teise jaoks?

Ja lõpetasingi enda raseerimise altpoolt. Ärge nüüd kujutage ette, et ma olen metsistunud või midagi, lihtsalt ei ole enam täiesti sile. Väga hea on olla endal ja sissekasvanud karvu, mis varem muret tekitasid, enam ei ole.

Küll aga tegi paari nädala möödudes mu elukaaslane väga nõmeda märkuse ja ütles, et ma olevat end käest lasknud, ta ei saa aru, kas ma olen meie suhtes alla andnud, et enam ei raseeri ja nii jõledalt ringi käin.

Kuidas palun? Mis ajastus ta elab? Mis õigusega ta nõuab, et ma ennast tema jaoks raseeriksin? See, et ma seda suhte alguses teiste õhutusel tegin, ei tähenda, et ma peaksin niimoodi terve elu elama. Ja et asi oleks selge, siis temal on sel all korralik põõsas, mille kohta ma pole kordagi sõnakestki öelnud, sest kui temale ta põõsas meeldib, siis kes olen mina, et selle kallal vinguma hakata?”

Lugejad, avaldage arvamust — kas elukaaslane võiks teha ettekirjutusi raseerimise osas?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena