"Küll ei olnud ma harjunud, et kaevus talvel juba kolmeteistkümne miinuskraadiga vesi kinni külmub."
Katkend Aidi Valliku raamatust “Minu Haapsalu”, meenutus 1990date argipäevast.
Vanad romantilised majad on mulle alati meeldinud. Kuigi, tõsi — aastatega olen muutunud nii palju nõudlikumaks, et veevärgi, oma tualettruumi ja pesemisvõimaluseta pinnale meelsasti küll enam ei koliks.
Vesi oli toona kaevus, „kolonkas“ Kooli tänava otsas, kunagise tenniseväljaku ääres. See tegi siis umbes sada meetrit majast kaevuni ja tagasi, kaks pange käe otsas, minnes kerged, tulles rasked. Aga ma olin ju selle veevedamisega harjunud. Küll ei olnud ma harjunud, et kaevus talvel juba kolmeteistkümne miinuskraadiga vesi kinni külmub. Selle õpetas kogemus mulle kraadipealt selgeks. Kolmteist kraadi külma, ja kaevule polnud enam mõtet minnagi — vähemalt mitte sellele kaevule. Jäid variandid: Vee tänava kaev Tori kõrtsi lähedal, ja Viieristi kaev (jah, ka neid ei ole enam alles). Mõlemasse kohta umbes nii… 400 meetrit äkki?
Ja vaat see oli juba kole ning tüütu. Eriti kui arvestada sellesse võrrandisse käre külm ja libedad tänavad. Esimesel kahel talvel kandis vett tuppa küll abikaasa, aga siis tegi elu paraku omad korrektiivid ja kõik järgmised talved oli veekandmine enda ja lapse kasimiseks, söögitegemiseks ning pesupesemiseks juba minu töö.
Kõrvalepõike korras: et ise olen elanud sellist „pesemisvõimaluseta“ elu, siis pean tõdema, et see väljend, see sõna on täielik nonsenss. Fakt on, et inimene saab end täiesti puhtaks pesta ka pesukausis õuest kaevust toodud ja pliidil pajas soojendatud veega. Kontrollitud. Ja kui inimese hügieenistandardid nõuavad enda igapäevast pesemist, siis saabki see tehtud, sest nii on loomulik. Tõsi — keeruline ja ebamugav ja pesemiseni jõudmiseks tuleb terve hunnik tööd enne ära teha. Enam ma ei viitsiks.
Aga tookord tuli viitsida. Lapse mähkmed said ka pestud (sest minu tütar sündis veel marlimähkmete ajastul — täpsuse huvides, ühekordsed olid küll juba olemas, aga mitte alati poes saadaval ja kui olid, siis maksid meie noore pere eelarve jaoks liiga palju). Ja suurema pesu jaoks tõi ämm meile „ratastega tünni“, vändaga pesumasina Riga, mille sai pliidilt pajast kuuma veega täita. Pärast tuli see pesuvesi muidugi ämbritega välja kanda. Solgiauku.
Kõik see, mis ma praegu selle suhteliselt olematu olme kohta kirjutan, paneb mind ennast tundma igivanana. Nagu ma tõesti oleksin saamas sada täis ja mäletaksin, kuidas oli Luki all ja Kuramaa kotis. Uskumatu. Aga eks see illustreerib lihtsalt jälle, kui kiiresti ja palju on elu sestsaadik edenenud. Taoline vee ja kempsuta elu süsteemis „solk sees, vesi väljas“ oli väga paljude väikelinnaelanike ja maainimeste jaoks veel üheksakümnendate esimesel poolel reaalsus. Aga õnneks tänapäeval neid kodusid enam palju ei tohiks olla, kus elu niiviisi käib. Haapsalu vanalinna kodud ühendati veevärki ja kanalisatsiooni ju juba üheksakümnendate lõpus ning kahetuhandendate esimesel kümnendil. Ilmselt toimus sama teisteski linnades
