Naine pahandab: mehelt millegi palumine on nagu seinaga rääkimine, aga sein ei vaidle vähemalt vastu

Saime kirja ühelt tüdinenud naiselt, kes ei jaksa oma mehelt enam midagi paluda, sest mees nagunii teda ei kuula ja naine soovib teada, kas see ongi kõikide meeste eripära.

Mind ajendab teile kirjutamine üks olukord, täpsemalt selle aastatepikkune kordumine. Olen oma praeguse elukaaslasega koos elanud kolm aastat ja minu meelest on see piisavalt pikk aeg, et midagi kohale jõuaks. Kokku kolides ma märkasin, et tal on äärmiselt häiriv komme oma riideid suvalisse kohta vedelema jätta. Võtab näiteks elutoas särgi seljast ja sinna see jääb.

Proovisin alguses usinalt ära koristada, sest ei tahtnud tühjast tüli tekitada, aga siis sain aru, et mees muutub niimoodi eriti mugavaks. Lõpetasin kähku tema järelt koristamise ära ja nädala aja pärast leidsin ennast sõna otseses mõttes seapesast. Kõik, mis temast maha kukkus, sinna ka jäi.

Otseloomulikult võtsin teema üles ja rääkisin temaga tõsiselt, mille peale sain vastuseks õlakehituse ja sõnad, et teda ei häiri ning koristama peaks see inimene, kellel on probleem.

Olen mitu korda temaga sellest rääkinud ja eelmine kord tuli isegi päris tuline vaidlus, aga mees oma sõnadest ei taganenud. Mina aga ei ole nõus enam tema järele koristama.

Ausalt öeldes on mul tunne, nagu ma räägiksin seinaga, vähemalt sein ei vaidleks mulle vastu. Nii lootusetu tunne on, nagu oleks kodus 13aastane vihane teismeline, mitte normaalne (tahaks loota!) 30aastane mees, kellega ma mõtlesin tulevikus lapsi saada!

Lugejad, rääkige kasasa — kas on mõni lollikindel nipp, mis paneks laiskvorstist mehe koristama?