Psühhoterapeut: kui suhted lastega muudavad jõuetuks, võta seda kui emakogemuse lahutamatut osa
„Hullu naise“ tõeline loomus
Üks prussakatest sosistab kõrva: “Ma ei ole hea ema”. “Mõnikord on tunne, et iga päev on justkui võitlus selle nimel, kas olen hea ema. Iga päev hindan ennast. Mõnikord arvan, et teistel naistel on kindlasti täiuslikud lapsed ja hästi korraldatud abielu – ja siis on kindlasti lihtsam. Lapsed panevad sageli minu kannatlikkuse proovile. On raske taluda pidevat pinget, mõtiskledes, kas teen kõike õigesti,” kirjutab raamatus küsija.
Psühhoterapeut Diāna Zande ütleb, et ideaalidel on tema üle võim. “Minust saab täiuslik naine – see ei õnnestunud; minust saab täiuslik lahutatud naine – ka see ebaõnnestub. Ideaalne kallim, keda „ei saa allutada“, ehkki ta toob sulle hommikul voodisse sarvesaiu. Huvitav, kui kaua? Ta vastab ideaalsele mehele mõnest filmist, kuid mõeldes sellele, milline saab olema teie tegelik kooselu mõne aasta pärast, tõenäoliselt lakkavad sarvesaiad tasapisi hommikuti tulemast või muutuvad tüütuks rutiiniks. Ja ideaalsele mehele ja ideaalsele suhtele tekib ka mõni „täi“, mis närib ja närib, kuniks ideaalselt kokku variseb,” kommenteerib ta.
“Tahad olla täiuslik kõigis eluvaldkondades ja usud, et see on võimalik. Üks sinu kuulutatud ideaalidest on – ma pean olema õnnelik. Sa ütled – olen kurnatud, kuid õnnelik, olen väsinud, kuid õnnelik. Raske on uskuda, et kurnatud ja väsinud inimene võib südamest õnnelik olla. Kas sa ei peta ennast?
On igati õiglane endale tunnistada, et mõnikord saab jõud otsa ja tunned end nagu õnnetusehunnik. Ja et üldiselt oled õnnelik, kuid mõnikord nii väga väsinud, et õnnetunnet on raske nautida. Näib, et kardad tunnistada, et ka ema rollis võid olla õnnetu, tühi, kurb, vihane, rahulolematu, pettunud, häbenev. Sa hoiad end kunstlikul tõusul, aga kuidas on tegelikult? Ja siis tekib hirm: mis saab, kui olen selline nagu ma olen, mitte ideaalne naine, abikaasa, ema? Lepi reaalsusega, et oled lahutatud, mitte oma endise elukaaslase sõbranna. Teie suhe võib olla korrektne, kuid see ei pea olema imeline.”
Tulevikku ette ei näe
Zande sõnul on igal emal on selline tunne. Me ei tea kunagi, mida tulevik või käesolev hetk meile toob. Kas laps on vihane või rõõmus? Kas ta magab öösel hästi või halvasti? Kas temast saab edukas või ebaedukas õppija? Kas ta armastab sind ja annab musi või ütleb „jäta mind rahule“? Kas ta ütleb „sa oled minu sõber“ või „ma ei hakka sinu sõbraks“? Kas lukustab end oma tuppa või väljendab avalikult oma mõtteid? Kas makaronid maitsevad talle või ei maitse? Võib-olla teatab ta äkki: „Ema, ma ei söö täna makarone!“ Selline on normaalse ema elu – me ei tea kunagi, mis edasi saab. Tegelikult on elu ise miiniväli. Muidugi, kui peame miinideks ettearvamatust.
Emad esitavad nii sageli retoorilist küsimust: „Kas seda on liiga palju palutud?“ Kuid lapsed veavad ikka ja jälle meid alt. Üks ja seesama reha põlvest põlve, ühest maailma servast teise. Lapsed valmistavad pettumust ega kuula, tekitades emas sageli tunde, et ta küsis või tegi midagi valesti – sel põhjusel ei vii laps prügikasti välja ega korista tuba, viskab banaanikoore keset tuba uute riiete vahele.
Lastekasvatamine on taevas, põrgu ja tavaline elu maa peal
“Lapsed viivad meid taevasse ja lükkavad põrgusse,” kirjutab Zande, “ja selle keskel on tavaline elu maa peal, mis nõuab emalt palju, kuid kindlasti mitte ideaali. Neil hetkedel, kui tundub, et suhted lastega muudavad jõuetuks, proovi seda võtta kui emakogemuse lahutamatut osa. Astu õhtul voodis magavate laste juurde ja vaata, kuidas nad tuduvad. Märka neis imelisi beebisid, kes kunagi tundusid sulle olevat maailma suurim varandus. See võib olla väga tervendav. Nagu ravieliksiir, mis annab energiat ja jõudu vastu pidada reaalsusele, et sinu laps on nüüd turris, normaalne, iseseisev kasvav laps, kes muide pakub sulle endiselt palju rõõmu ja südamlikkust.”
