Plindris mees: tean, et mu sõbratar ootab jõuluvanalt sõrmust...
"Asi pole selles nagu ma ei armastaks teda ega arvaks juba, et võiksin ülejäänud elu temaga olla. Vahel mõtlen talle kui meie laste emale, oleme arutanud, kuhu elama võiks minna, kui suurema kodu kasuks otsustame... On ilmselge, et me plaanime ühist tulevikku," mõtiskleb mees. "Aga ma ei taha veel abieluettepanekut teha. Selleks, ma arvan, on vara."
Murelik mees on oma elukaaslasega koos olnud veidi üle kahe aasta ja hiljuti koliti ühiselt kokku. Nad on rääkinud lastest, tulevikureisidest, lemmikloomadest... kõigest. Ja saavad teineteise peredega samuti hästi läbi. Mis noormeest aga häirib, on naise ning naise sõbrannade ja mõlema perekonna pidev surve naisele sõrmus sõrme panna.
"Naise sõbrannad on enamasti juba kihlatud või abielus ja igal koosviibimisel teeb vein nad veel eriti julgeks ja hakatakse minu kallal lõõpima, et no kuule, Mati*, millal sa meie Kati* ära kosid siis, tahaks pulma!" Suvel saime palju vihjeid minu venna pulmas ja sügisel hakkas naine vihjama, et jõulud on nii romantiline aeg... Kui küsisin, mida ta jõuluvanalt tahaks, vastas kavalalt, et tean ju küll."
Mees usub küll, et pulmad seisavad neil ees, aga tunneb, et ennepanek peaks siiski olema tema algatusel ja soovil, mitte järeleandmisena. "Ma tahan ise valida aja ja koha. See on samm, mille teevad mehed ja selle sammu peab neile jätma. Milleks selline surve? Nüüd ootavad kõik jõule, sest millegipärast arvavad kõik, et just nüüd me kihlumegi. Tõtt-öelda on mul naisele juba teine kingitus ostetud, aga pelgan eos jõuluõhtut, sest kardan, et see lõppeb tüliga. Kuni ta siis ehk arvab, et ettepanek tuleb vana-aastaõhtul, aga mul pole ka seda plaani. Ja hetkel pole seda plaani ka ta sünnipäeval kevadel. Miks üldse peab abieluettepanek mingi püha või erilise päevaga seostuma, kas see pole juba iseenesest piisavalt eriline?!"
Hea lugeja, mida arvad sina? Kas mehi peaks abieluettepanekuga tagant utsitama või peaks see otsus jääma ikka ja alati neile?
