Vaido Neigaus esimesest kohtingust noormehega: sisimas oli väike närv, sest ei teadnud, kuhu see õhtu viib
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.
„Armastus on üks tore asi, kui see on meie elus olemas,” ütleb Vaido Neigaus värskelt ilmunud raamatus „Mees metsast”, avameelses raamatus kirjeldab Vaido oma teekonda ja suhteid homoseksuaalina. „Pidin selle loo endast välja saama, et vabana edasi elada, sõnab Vaido, kes tänaseks on jätnud kodumaa ja elab Soomes. Kuid miks?
„Seal ei kista seltskonnaveergudel alasti sellepärast, et oled pruun või lilla. Elus on vaid kaks valikut — kas unistad või teed unistused teoks.” sõnab mees. Vaido valis viimase ja on täna õnnelik.
Vaido lugu
Ta oli noor ja peas keerlesid mõtted selle üle, kuidas saaks olla õnnelik ja leida see noormees, keda armastada. Vaido oli juba oma tundmustes väga selgeks saanud, mida ta soovib. Seda noormeest oli aga meeletult raske leida ja ta isegi ei teadnud, kust alustada, sest lihtsalt tänavalt seda ju ei leia.
Huvi pärast guugeldas ja avastas ta mingi jututoa, kus homoseksuaalsed inimesed käisid suhtlemas. Suhtles seal mingite tüüpidega, kuid see jäigi ainult põgusaks suhtlemiseks, sest see tundus kõik nii kummaline ja veider. Enamik neist otsis kohest kokkusaamist ja seksi, millest tema huvitatud ei olnud. See tekitas temas vastikust.
Kuna see igapäevane seksi küsimine tundus nii odav ja isegi ahistav, siis lõpetas ta jututoas käimise. Ta elas päev korraga ja töötas rahulikult argipäevarutiinis Rimis, kuni ühel ilusal suvepäeval tutvus kliendiga. Noormees tuli leti juurde ja Vaido müüs talle midagi. Nende pilgud kohtusid ja nad jäid teineteist vaatama.
„Kuidas sul läheb?” küsis noormees otsekoheselt.
„Hästi,” vastas Vaido kohmetult.
Vaido pilk ei tahtnud kohe üldse noormehe pealt ära minna, sest noormees oli kena, mehine ja viisakas. Kuna ta vaatas sügavalt silma ja ka kehahoiak andis märku, et ta on huvitatud millestki muust kui sellest, et olla lihtsalt sõbralik klient, siis see oli esimene kord, kui Vaido hakkas mõistma ja aru saama, kuidas ära tunda teist homoseksuaali.
„Kõige lihtsam näide oleks ilmselt see, et kui mees vaatab tänaval sulle viis sekundit sügavalt silma, siis võid kindel olla, et ta on huvitatud ka meestest. Ja kui see mees tänavalt korra pöörab pea ja vaatab siis uuesti, on see märk. Kunagi üks sõber ütles mulle, et kui geiklubisse minna ja mingi mees sind viis sekundit jääb vaatama, siis võid kohe päris kindel olla, et tema käest saab keppi. Mitte, et ma oleks oma elus olnud jube litsakas, kuid omast kogemusest võin öelda, et see on sulatõsi,” räägib Neigaus.
Esimene homo-date
Kui aga tagasi minna selle Rimis kohatud kuti juurde, siis kõik hakkas kohe kenasti sujuma. Kuna kassajärjekorda polnud, siis vahetati telefoninumbreid. Vaido oli väga üllatunud, aga samas õnnelik, et selline asi üldse juhtus, ning õhtul koju jõudes saatis noormehele kõhklemata SMS-i. Ei olnud pikka ootamist, kui noormees tegi ettepaneku minna koos sööma. Lepiti kokku, et võiks minna Steffanisse. Vaido oli nii elevil, sest tal oli tulemas esimene tõeline ja ettevalmistatud homo-date. Ta sättis ennast kaubanduslikumaks: peitis paar vinni jumestuskreemiga, pani selga oma ilusamad riided, mis tal kapis olid. Vussutas oma parimat Versace`i lõhna peale ja seadis sammud Steffani poole. Sisimas oli väike närv, sest ta ei teadnud, kuhu see õhtu viib. Ta soovis, et sellest tuleks midagi enamat kui lihtsalt õhtusöök.
Nad rääkisid igapäevastest asjadest ja sellest, millega tegelevad. Neil oli hea klapp ja peale paari klaasi veini ja pastat mindi tähti vaatama. Nad sõitsid autoga Pärnust välja, kus said segamatult suudelda ning sellest saigi alguse nende väike romanss. Kuna varem või hiljem oli selge, et asi läheb seksini, siis see tekitas veidi keerulise olukorra, sest neil ei olnud kohta, kus seda teha. Seda sellepärast, et noormehel polnud elamist ja ta elas vanemate juures ning Vaido õe juurde ei saanud ammugi minna. Vahel jäid nad ööseks noormehe sõbranna juurde, kes teadis nende suhtest ning seal üritasid nad siis hiirvaikselt omi asju ajada. Vahel tegid nad seda autos ja korra tegid ka noormehe vanemate kodus, kui kedagi kodus ei olnud.
„Eks see salatsemine tekitas samuti närvikõdi, sest alati pidi olema kindel, et keegi ei näe ega kuule. Suht tobe oli, aga see oli ka minu ainus võimalus olla selle kutiga,” sõnab Neigaus.
Krokodillipisarad ja unistus uuest suhtest
Suhe kestis paar kuud. Siis otsustas noormees Vaidost lahku minna. „Jäi suht selgusetuks, milles oli probleem. Arvasin, et asi oli minus, ja lubasin ennast parandada. Arvasin ka, et olin midagi valesti teinud, ning nutsin suuri krokodillipisaraid, sest ma tõesti ei tahtnud lahku minna. Mul oli just elus midagi paremaks läinud, kuid järsku see võeti minult jälle ära. Ma ei saanud aru, millega ma olin selle ära teeninud,” ütleb Vaido. Lõpuks noormees ütles, et ta oli muu hulgas kusagil vallavolikogus ja kuna oli veel oma seksuaalsuse puhul kapis, siis ei julgenud ega saanud edasi minna suhtega.
Paar kuud oli Vaidol raske, kuid suurest kurvastusest otsustas ta teha hoopis elumuutuse. Millise? Sellest kirjutab Vaido oma raamatus pikemalt.
