Merike ja Aivar kuulusid ühte trenniseltskonda, kes ei saanud kokku mitte ainult spordiklubis, vaid tegid vahel ka ühiseid üritusi, käisid matkamas ja pubis aega veetmas. Sinna seltskonda kuulus kuni kaheksa inimest, üks neist kooselupaar. Kõige paremad sõbrad olid Aivar ja kolm naist, kellest üks oli Merike. Nad olid abielus ja ka lapsevanemad. Aga neil lihtsalt kujunes hea kambavaim ja ilmselt liitis neid ka sarnane huumorimeel. Edasi räägib Merike ise.

“Nii me elasime ja suhtlesime ja sportisime ja elu tundus ilus. Kellelgi polnud suuri muresid ei kodus ega tööl. Julgen seda öelda, kuna me väga toetasime üksteist ja üldiselt ikka rääkisime, kui miski vaevas. Siis ühel päeval käis klõps. Armumine. Kuidas niisugused asjad niisuguses eas juhtuvad, mina ei tea. Ma ei ole mingi edev ja odav lipakas, kes naudib meeste tähelepanu. Ma sain ühel õhtul aru, et Aivar vaatab mind teistmoodi kui varem. Kuulge, iga naine märkab, millise pilguga mees sind vaatab. Aga mis mind üllatas, oli see, et ma nii väga nautisin seda pilku. Eks ma olen nii suvel rannas kui spordiriietes liikudes või üldse liibuvaid riideid kandes ikka tundnud oma rindadele või tagumikule või jalgadele suunatud meeste iharaid pilke, aga pigem on need tekitanud põlgust. Või omaette itsitamist, et vaene mees, ma olen sulle täiesti kättesaamatu. Aga nüüd… Kõik oli teistmoodi.