Tippkokk Herkki Ruubel tõsisest terviserikkest: nägin, kuidas arstid lausa jooksid kanderaamide, EKG masinate ja tilgutitega
“Esimene meenuv pilt on hetkest, kui ma olin end sõidutanud haigla erakorralise meditsiini osakonda. Seal ma nägin, kuidas arstid lausa jooksid kanderaamide, EKG masinate ja tilgutitega,” meenutab tippkokk Herkki Ruubel oma raamatus Mees 5 päeva, mil teda tabas tõsine terviserike.
Kätte oli jõudnud 2017. aasta mai 27. kuupäev. Selleks ajaks olin täheldanud, et mu tervis oli viimasel ajal halvemaks läinud. Olin tundnud aeg-ajalt torkivat valu rinnus, aga polnud sellele eriti palju tähelepanu pööranud. Ise mõtlesin, et äkki lähenev suvi, millega on alati kaasnenud suurenenud töömaht ja stress, kütab rinnus kirgi.
Ärkasin juba öösel, sest nii halb oli olla. Jõin vett ja hingasin värsket õhku ning tundsin, kuidas järjest läks paremaks. Arutasin endamisi, et äkki võis see olla mingi paanikahoog. Läksin tagasi magama ja lootsin, et saan veel paar tundi und.
Hommikul ärgates oli kõik normis. Ma ei saanud üldse aru, mida see öine tunne tähendada võis. Hommikul ärgates tarbisin ka tavaliseks saanud „hommikusööki“ — kolm tassi kohvi ja kõik. Tööle sõites tundsin õhupuudust, keerasin autoakna alla ning nautisin kevadist sooja õhku ja meeldivat sillerdavat päikest taevas.
Tööl olles tundsin, kuidas veidi kehv oli olla, kuid endiselt ei osanud ma midagi arvata. Peale lõunat palusin kokkadel pool tundi ilma minuta hakkama saada.
„Ma lähen käin kiirelt metsas ära ja toon meile rohelist metsoblikat õhtu service’i jaoks.“
„Muidugi, me saame siin hakkama,“ sain neilt sünkroonvastuse.
Otsisin käärid, karbid, veesprei ja pabersalfakad. Mul oli endal olemas selline äge eraldatud mereäärne paik, kus käisin kevaditi oblikat korjamas. See asub Pärnu kesklinnast umbes kümneminutilise autosõidu kaugusel.
Sõitsin kohale, astusin autost välja ja tundsin, kui mõnus on taaskord see kevadine päiksekuumus. Istusin autokapotile, läitsin sigareti ja võtsin korraks aja maha. Nautisin ilma ja iga suitsupahv tundus rahustav. Kõrvulukustav vaikus oli ülimeeldiv vaheldus köögi kärale ja mürale.
Peale sigaretti võtsin autost oma tavaari ja hakkasin oblikat korjama. Maha kummardades tundsin, kuidas pea käis kergelt ringi.
„Ju see nikotiin hakkas organismis oma missiooni täitma,“ oli mu esimene mõte.
Möödus veerand tundi ja tundsin, kuidas rindu ja vasaku käe sisekülge tekkis torkiv valu, tõusin kiirelt püsti ja järgmiseks oli kõik must ...
Lebasin seal päikese käes teadmata aja, lõpuks toibusin ja istusin kevadiselt rohelisele samblale, toetasin selja vastu juhipoolset autoratast ning üritasin sügavalt sisse hingata ja rahulikult olla. Tundsin, kuidas päike sillerdas mulle otse näkku ja mõne aja möödudes suutsin end koos oma oblikatega autosse vedada. Kõrvalistmele vaadates oli mul hea meel, et vähemalt ma sain karbid oblikat täis. Oli produktiivne käik.
Mäletan sellest intsidendist veel seda, et ma keerasin auto süüdet ja sõitsin mõnda aega. Seejärel on mäluauk ja esimene meenuv pilt on hetkest, kui ma olin end sõidutanud haigla erakorralise meditsiini osakonda. Seal ma nägin, kuidas arstid lausa jooksid kanderaamide, EKG masinate ja tilgutitega. Paar tundi tilguti all lebanud, sain diagnoosiks, et mul oli olnud mikroinfarkt.
Sellest kolme aasta tagusest juhtumist siin kirjutades ja seda meenutades valdavad mind erinevad tunded. Milleks oli vaja nii palju töötada ja stressi kannatada, et see infarktini välja viis?
Kõik, kes töötavad toitlustuses ja seda loevad, peaksid meeles pidama, et teie olete iseendale kõige olulisemad. Oma tervist ei ole mõtet raisata ülemustele, kes leiavad teile asemiku viie minutiga, kui teid enam vaja ei ole või klientidele, kes ütlevad, et peakokk on jobu ja süüa teha ei oska. Hoidke end!
