Mulle on alati jõulud meeldinud ja mul pole näiteks selle vastu midagi, et juba oktoobris täituvad poeletid igasuguste kulinate, tulukestega ja jõulukingitustega, mille peale inimesed tormi jooksma hakkavad. Mulle meeldib kõik jõuludega seonduv: ehted, kuused, kingid, jõuluvanad, jõulutoidud ja -muusika, aga olen tüdinenud sellest, et ei saa seda ise absoluutselt nautida, sest pean jooksma ja rahmeldama nagu orav rattas, et justkui TEISTELE seda maagiat edasi anda.

Minu õlul on kodu ehtimine ja lastele päkapiku mängimine. Lisaks olen alati ka mina see, kes peab kõikidele sobivad kingitused välja valima, pakkima ja nii edasi. Ja seda ka oma mehe perekonnale! Eelmisel aastal oli koguni "õnn" ka mehe töö juurde loosipakisisu välja valida.

Kes õmbleb lastele jõuluetendusteks kostüüme? Muidugi mina! Küpsetan nendega koos piparkooke, värvin käbisid ja õpin jõululuuletusi. Nagu sellest kõigest vähe oleks, siis nui neljaks peame just meie oma kodus võõrustama kõiki sugulasi, kellele jõuluõhtuks piduroa kokkab ei keegi muu kui taaskord mina ise! Kuna peres on palju lapsi, siis kõiksugu organisatoorsed küsimused alustades jõuluvana leidmisest ja lõpetades loosipakkidega, on alati minu kanda. Oleks siis kordki nii, et saaksin ehk ise ka nendest pühadest osa, aga ei, kes siis ringi jookseb ja asju ette tassib ning lastele toitu suhu topib? Saaks korra siis selle imelise jõuluõhtu jooksul kasvõi istuda!

Päriselt ka, selleks ajaks kui jõulud kätte jõuavad, on mul nendest pühadest juba oksendamiseni! Kas ma olen ainuke naine, kes nii tunneb? Jube küll, aga loodan lihtsalt, et koroonahirmus tulevad tänavused pühad teisiti ja saan ka kord jalad seinale visata!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena