“Ma olen kahe lapse ema, minu üks lastest on neljane ja teine kahene. Hetkel nad on veel liiga väikesed, et üksinda õues mängimas käia, aga kui mu esimene saab paar aastat vanemaks, siis eeldan küll, et ta hakkab õues käima koos sõpradega, kelle ta meie kortermaja pealt siis saab. Ja õues mängimise all ma mõtlen ikka, et ta ei pea valvsalt minu akna all sõpradega istuma, vaid võib ikka veidi kaugemale ka minna.

Ja ilma nutitelefonita! Loodan, et keegi ei mõtle, et ma olen hulluks läinud, sest minule ausalt öeldes tundub, et kõik teised minu ümber on. Kõikidel minu sõbrannade lastel, olenemata vanusest, on kas nutitelefon või nutikell, millel on siis rakendus, et sõbrannad hoiavad neil kogu aeg silma peal, millises kohas nende lapsed täpselt on.

Minu meelest ei ole see eriti normaalne. Kuidas nende vahel saab üldse normaalne usaldus olla, kui laps on kogu aeg kontrolli all? Kuidas ta peaks saama normaalselt liikuda ja ise oma otsuseid tegema, kui murelik ema kogu aeg helistab ja uurib, miks ta küll kodust nii kaugel on (ütleme nii 300 meetri kaugusel!)

Mina arvan, et on õige, kui last usaldada. Rääkidagi läbi, kuhu ta läheb, kui kaugele ja mis kellaks ta peab kodus olema. Kui ühel korral kokkulepet murrab, siis järgmine kord ei saa nii kauaks õue minna. See õpetab vastutustunnet ja mõistmist, et tegudel on tagajärjed. Minu meelest on nutikell ja jälgimisäpp järjekordne laste vati sees hoidmine, nad ei õpi ju kunagi isegi orienteeruma ega kokkulepetest kinni pidama, kui ema kogu aeg silma peal hoiab.

Enda lastele ma seda igatahes ei muretse, loodan neist kasvatada inimesed, kellega saab normaalselt rääkida, kellega meil on vastastikune usaldus ja tahan sellega näidata ka teistele, et ei ole normaalne kedagi pidevalt kontrollida."

Lapsevanemad, rääkige kaasa — kas lapse jälgimine ja alati tema asukohast teadlik olemine on mõistlik? Kui paljud teist sellist seadet kasutavad?