"Tema hingeõhk mu näol oli kuum ning ma pidin vastikusgrimassi alla suruma, kui ta oma sõrmega mööda mu huulejoont vedas."
Allison
Paksud pilved saabuvad kiiresti ja ootamatult, tugeva tuule turjal, mis tõuseb kohe, kui päike hakkab õhtuks silmapiiri taha oma koju minema. Vaatan, kuidas need minu pea kohal kogunevad, üle sinise tormlev hall, mis taevalaotuse oma keepi mässib ja päikese varjutab. Õhk surub mulle peale nagu paks pöial. Ja siis, nagu oleks lina kaheks käristatud, vallanduvad pilved ja algab sadu. Alguses on see aeglane, õrn pladin lehtedel, kuid üsna pea muutub vihm valjuks mürinaks. Lähen puuokste alla varju, kuid vesi tilgub neist läbi ning paari minutiga olen läbimärg. Temperatuur langeb kiiresti. Mul pole kuhugi varjuda ja ükski mu riideese ei ole veekindel. Mu hambad lõgisevad valjult pealuu sees, käed tugevasti vastu rinda surutud. Mind hakkab närima hirm. Tormi esimeste minutite jooksul seisan kangestunult paigal, šokist ja otsustamatusest ja koti raskusest mu läbiligunenud õlgadel otsekui halvatud. Vahin oma värisevaid käsi nagu ei kuuluks need mulle.
Tema hingeõhk mu näol oli kuum ning ma pidin vastikusgrimassi alla suruma, kui ta oma sõrmega mööda mu huulejoont vedas. „Milline ilus tüdruk. Sirutasin üle voodi ja tõmbasin veel ühe ninatäie. Deel oli olnud õigus: see sai kiiresti läbi ja ma vaevu tundsin midagi. Nagu ei oleks ma üldse oma kehas. Tõmbasin lina endale ümber ja läksin vannituppa. Peeglit ääristas rida halogeenlampe ning ma kissitasin valguse peale silmi. Mu pupillid olid suured ja süsimustad, need pressisid iiriste rohelist ranti aina väiksemaks. Silmad tundusid mulle veidrad, võõrad ja imelikud. Äratundmatud.
„Tee kiiresti, musi!”
„Kohe!” hüüdsin. Mu hääl kajas marmorpõrandalt vastu.
Kraanikausi serval olid reas miniatuursed seebid, õmbluskomplekt, vannimüts. Otsustasin, et võtan enne lahkumist need kõik endaga kaasa, nagu ka väiksed šampooni- ja kreemi- ja palsamipudelid ning ühe kahest paksust hommikumantlist, mis kapis rippusid. Mul ei olnud midagi neist vaja, aga mul oli sellest ükskõik. Tundsin, et olen need asjad ära teeninud, lisaks nutsule 20-dollarilistele, mis ma teadsin, et ta lauale jätab. Pidin ootama, kuni ta ära läheb, et need kätte võtta – „Ära nende nähes raha puuduta,” oli Dee öelnud, „see jätab sinust odava mulje” – ja endale näo juurde tõsta, et hingata sisse nende naha- ja metalli- ja seebilõhna.
Näed siis? Mõtlesin, kui tagasi magamistuppa läksin. Kergelt tulnud.
Hakka liikuma. Sa pead liigutama.
Komistan, jalad all tinarasked. Astun paar sammu ettepoole, vihmavesi mööda nägu alla voolamas; see litsub mu räpased juuksed mulle lauba külge, tungib mulle silma ja segab nägemist. Vihm on kui tulvavesi, mis viskub vihaselt maa poole nagu raevutsev laps. Püüan sügavalt sisse hingata, kuid tõmban õhu asemel sisse sahmaka vett. Turtsun ja köhin.
Okei. Lõpeta. Lihtsalt oota.
Viskan koti maha ja see maandub niiske lirtsatuse saatel maapinnale. Mu sõrmed on hakanud jälle siniseks tõmbuma ning ma surun need endale tugevasti kaenla alla, et neid soojendada. Külmaks on läinud väga kiiresti ja puud pakuvad vaid mõningast varju metsas ulguva tuule eest. Tunnen, kuidas varbad hakkavad läbiligunenud tossudes tuimaks muutuma, närvilõpud torgivad, enne kui surevad.
Ma ei saa seisma jääda. Kui ma seisma jään, suren. Ja ma olen jõudnud liiga kaugele, et nüüd surra.
Kummardun ja püüan kotti maast üles tõsta, kuid mu õlg karjub valust ja ma toon kuuldavale kurguhäälse oige, kui koti tagasi maha kukutan. Hetkeks olen veendunud, et olen õla liigesest välja tõmmanud, kuid mõne minuti pärast tuimeneb leegitsev valu tuhmiks tukslemiseks. See on muutunud nii tavaliseks, see valgele mürale sarnanev valu. Nii tuttavaks.
Hinga valu endast välja. Seda soovitaks mulle ema. Lapsena sain pidevalt haiget – liiga pikad sääred ja liiga suured jalalabad, mis alatasa üksteise taha takerdusid – ning ilmusin alatasa koju kas marraskil põlve või veritseva huulega.
Hinga valu endast välja, oli ema öelnud, kui marraskil kohta piiritusega puhastas. Ma tean, et on valus, Ally, aga lihtsalt hinga valu endast välja.
Hinga.
Valu õlas muutub piisavalt tuhmiks, et kuulen end jälle mõtlemas, mitte et ma teaksin, mida mõelda. Mul on külm. Ma olen märg. Ma olen metsas eksinud. Kuskil seal väljas otsivad nad mind. Nad võivad juba praegu olla siin mägedes, nagu koerad mu jälgi ajada. Ja ma ei saa selle kõige vastu mitte midagi teha.
Kõnnin ümber koti, lootes, et liikumine toob vere jälle varvastesse, aga mul on tunne, nagu kõnniks ma nõeltel. Nüüd on pime, kuigi ma ei tea, kas see on tihedate pilvede pärast, mis päikest varjutavad, või ongi päriselt hilja. Aeg on nagu mingi libe, kohmakas asi. Vihm ei ole põrmugi vaiksemaks jäänud – pigem on see tugevamaks läinud. On tunne, nagu oleks torm end nüüd kenasti sisse seadnud ja valmistuks pikaks ööks.
Mul pole mõtet üritada edasi minna.
Võtan kotist kabiinikatte ja üritan seda paari oksa abil telgiks sättida, kuid see kukub peaaegu kohe kokku. Pealegi ei ole riie veekindel, vähemalt mitte täiesti, ja on juba märg. Sellega ei õnnestu mul kohe kindlasti endale mingisugust ulualust ehitada, ega ka millegi muuga, mis mul kaasas on.
Tirin koti kõige suurema puu alla, mis mul leida õnnestub, ning tõmban end selle tüve najale kerra, põlved vastu rinda surutud. Vihm tilgub läbi männiokaste.
Sulen silmad, ainult sekundiks.
