"Ah et su mees rakendas viimased neli aastat sinu peal psüühilist terrorit ja oli sinu vastu vägivaldne? Näita arme!"
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.
Põhimõtteliselt võib ühe sügava ja väga aeglase hingetõmbe jooksul muutuda kõik, mida pidasid senini moraalselt või religioosselt (vali, kumba soovid) pühaks ja iseenesestmõistetavaks. Üks nii tavapärane argipäevane sündmus, nagu on pärast tööpäeva tülpinult toidupoe kassajärjekorras seismine, võib muuta sinu elu jäädavalt.
Sarnaseid situatsioone võime muidugi leida loendamatul hulgal, kuid seekord tahtsin ma tuua näiteks väga individuaalse tegevuse, mis leiab aset pealesurutud sotsiaalses keskkonnas – me tahaksime olla sel hetkel üksi, koos oma paarilise või perekonnaga, ent oleme samas ruumis paljude võõrastega. Sa võid anda oma väsinud meeltele veidigi tööd juurde, kui libistad silmadega üle ümbritseva, selleasemel et vaadata harjumuspäraselt enda ette maha, nagu teised järjekorras seisvad kaaskannatajad teevad sinu ees ja sinu järel, ja taas hakata mõttes piltlikult kordama möödunud päeva ebaõnnestumisi.
Kummaski järjekorras sinu kõrval, nagu ka järjekorras sinugakoos, passivad seitse inimest – sest on tipptund ja inimese võime efektiivselt oma käike ette kavandada, sooritades oma sisseostud ükskõik millisel muul ajahetkel, on tänapäeval tugevas defitsiidis. Pood on puupüsti inimesi täis, mis paneb sind imestama, etkas tõesti kõigil teistel peale sinu on piisavalt raha. Töötavate kassade poole voorivad inimkettidest moodustunud maod, ja tajudes seda ärevat vaatepilti, tabad end korraga mõttelt, et kas maailmalõpp on ehk lähenemas, ja kujutad juba ette, kui palju sa suudaksidühekorraga tassida koju keldrisse konserve ja pudelivett.
Nendest kahekümnest järjekorras seisvast inimesest on vähemalt üks võimeline sinu rahulikku ja igavat elu pea peale pöörama. See on küll statistiline tõenäosus, tuletatud aastatepikkuste psühholoogiauuringute tulemusel, kuid loomulikult on statistiliselt suurem tõenäosus, et sa sured omaenda koduseinte vahel või saad südameataki (mitte küll sealsamas järjekorras seistes). Kuid tõenäosused loevad vähe, sest pole sa ju seikluse või ohu otsingul, vaid kavatsed lihtsalttasuda oma ostude eest ja lahkuda poest nagu igal teisel päeval enne tänast. Kuidas saad sa olla siin teiste inimeste keskel ohustatud? See pole ju ometi džungel, kus peidab end hästikohanenud kiskja?
Üks neist kahekümnest järjekorrakaaslasest võis juba tajuda sinu ekslevat pilku, olles märganud sinu alateadvuse hämaratest allasurutud mälestustest esilekutsutud kulmukortsutust, kui su pilk peatus korraks kellegi hinnalisel riideesemel, mida on pestud mõnikümmend kraadi lubatust kuumema veega, või – miks ka mitte– verinoore neiu pringil istmikul, mis kummub kaks numbrit liiga väikeste teksapükste sees sinu nina all. Su kehahoiak on salajasele võõrale avaldanud juba terve brošüüritäie materjali sinu kohta, kuid isegi kui sul oleks sellest teadmisest, et keegi sind tühipaljavaatlemise tulemusena lugeda oskab, ükstapuha, või äärmisel juhul tunneksid end veidi ebamugavalt, siis naiivne oleks eirata statistilist tõenäosust, et selle tundmatu vaatleja puhul on tegemist kõige ehtsama kiskjaga. Ei, ta ei ihalda su verd või elu, misoleks esimene loogiline järeldus, kui üles kerkib sõna „kiskja“. Ta on sotsiaalne kiskja, midagi vampiirilaadset, kes toitub sinu inimlikkusest, mis temal enesel näib puuduvat.
Ja juba tulebki viimasena järjekorras seisnu, täiesti tavaline keskealine naine, kellele sa tänaval tavapäraselt järele ei vaata, sinu juurde, ja palub lasta end järjekorras ette. Viisaka inimesena sa ehk seda ka teeksid, kuid täna oled sa lihtsalt tülpinud ja soovid saada eemale sellest närvilisest inimmassist. Paaniliselt otsid sa omahämaratest ajusoppides vastust, miks ei tasuks oodata sinult palve täitmist, prõmmides kujundlikke kahe kõrva vahele jäävaid uksi pärast üürikest sissepiilumist jälle kinni. Kuid juba ta annabki vajaliku põhjuse, miks sa ei peaks tundma ennast täieliku tõprana,ükskõik millist vastust tema ülekohtusele palvele andes.
Sinu selja taga järjekorras seisvad inimesed ei paneks ju ometi pahaks, et lased kedagi vahele. See oleks vaid pisike ohver, millele sa ehk mõtled autos koduteel ja õhtuks juba unustad. Jätkuvast ignoreerimisest hoolimata püsib naine järeleandmatu ja ütleb siis korraga midagi nii ootamatut, mis sunnib sind kohmetuma, tekitades sinus vastupandamatu uudishimu. Sellega ongi ta võitnud su jäägitu tähelepanu. Naise meeldiv hääletoon ja esialgu ülepakutuna tunduvad naeruturtsatusednakatavad lõpuks ka sind, ja kui sa oled järjekorras nihkunud juba kolmandale kohale, vestlete te pingevabalt tühjast-tähjast, mis paneb sind end päris hästi tundma, arvestades, et sa pole end kunagi pidanud väga oskuslikuks vestluspartneriks.
Sinu kulunud mehisus taastub silmnähtavalt. Korraga ei pea sa end üheks keskpäraseks kiilanevaks poissmeheks, kellel hoolimata mõnest potentsiaalsest suhtest ja möödunud kolmekümne viiest eluaastast pole ikka veel õnnestunud leida oma südamedaami. Naine on sinust arvatavasti mõned aastad vanem, kuid mis loevad siin numbrid, kui sa oled juba nii kaua üritanud luua suhet omaealistega, kes ikka jälle otsivad mingit „pahapoissi“ – ja sina lihtsalt pole sellest materjalist.
Seda enam tunnetad sa oma tühiseid šansse lähiaastatel kedagi armastusväärset üldse enda kõrvale leida. Nüüd arvadki, et on väga „lahe“ pakkuda oma abi võhivõõra naise raskete toidukottide kandmisel, sest ta tegi just nii tabava komplimendi sinu tugevate käte kohta. Ilmselgelt tunneb ta sind, mõtled sa endamisi, sest oled endalt juba kaua küsinud, miks keegi varem pole tähele pannud sinu poole aasta pikkust panust jõusaalis. Sa unustad korraga igasuguse häbi ja ei pane isegi tähele muigeid kassiiri ja kaas-sabatajate huultel, kui nad kuulavad tahtmatult pealt teie flirtivatsõnademängu.
Kui sa raskete kottide ja higist leemendava otsaesisega jõuad naise auto juurde, küsib ta sinu telefoninumbrit, sest nagu ta ütles: „Sinutaolisi džentelmene on tänapäeval raske leida.“ Miks küll ei küsinud sa siis endalt seletust mingile arusaamatule kripeldusele, mis sundis sind kahtlema üksiku naisterahva ostukorvi mahukuses? Selle korvitäiega võinuks ära toita kogu pere terve nädala jooksul. Kas need paar õllepudelit polnud ehk mõeldud tema abikaasale ja neli pulgakommi nende lasteaiaealistele lastele?
Aastate pärast psühholoogi kabinetis end viimase eeslina tundes, tunnistad sa ehk ebakindlalt, et sellel kõigel poleks olnudki tähendust. Oma piinava üksilduse lõpetamiseks olid sa valmis tooma suuremaidki ohvreid kui võimaliku abielunaisega kohtingule minek.
Kõik edasine on juba ajalugu, mis paneb sind kahtlema enda väärikuses ja röövib sinult kõik, mille järele oleks võinud ihaleda vaid kõige südametum inimene maamunal. Kirjeldatud näide oleks võinud olla ka teistsugune, kus sina oled naisterahvas – mitte väga inetu ja mitte ka väga kena, millest sa ise pead tõepäraseks viimast –, ja kus sinu ees järjekorras seisev mees korraga avastab, et tal ununes rahakott koju. Miski temas on niivõrd kaastunnet tekitav, et sa avad oma kleenukese rahakoti ja tasud heasüdamliku inimesena tema tühise ostu eest.
Kuigi ta lubab võla tagastada, lööd sa meelitatult käega, sest olid just mõned tunnid tagasi oma Facebooki sõbranna ajajoonelt lugenud tarku sõnu: „Anna, ja sa saad mitmekordselt tagasi.“ Aga oma raha ei näe sa enam iialgi.
See on ka sinu õnn, et see püssikuul sinust seekord nii lähedalt möödus. Kahjuks ei oska sa tajumatut õnne hinnata ja ei saa seda juhtumit ka õppetunniks pidada, kuid suure kindlusega tuleb sarnane mees tagasi sinu ellu ja paiskab selle pöördumatult segamini, jättes järele vaid riismed sinu naiivsest „anna, ja sa saad mitmekordselt tagasi“ maailmapildist. Nii küsivad meile juba tuttav kiilanev poissmees ja enda ilus kahtlev tütarlaps aastaid hiljem, miks nende intiimsfääris marutanud tegelasi ei ole ometi paigutatud vanglamüüride või vaimuhaigla trellitatud uste taha. Nende „idiootide” teod väärivad ju kindlasti karistust.
Advokaadiga vesteldes selgub paraku kurb tõsiasi, et seadusepügalad nendeni ei küüni. Mis sellest, et su naine jooksis poole sinu maise varanduse ja lastega su juurest minema – järgmine kord vali hoolsamini, kellele sa altari ees ustavust vannud! Ah et su mees rakendas viimased neli aastat sinu peal psüühilist terrorit ja oli sinu vastu vägivaldne? Näita arme! Miks sa ei kutsunud politseid? Kuidas saab täisealine naine olla nii rumal, et lubab teha enesega sellist jubedust? Miks sa irised kogu aja ja ennast kokku ei võta nagu teised normaalsed inimesed?
Meie stigmatiseeritud kangelased saavad tunda vaid jätkuvat ebaõiglust ja topeltkaristuse kartuses otsustavad enda tervise ja tõsiseltvõetavuse huvides edasisest võitlusest loobuda. Kuid nii lihtsalt nad ei pääse. Mehel seisavad ees pikad ja kulukad hooldusõiguse lahingud laste pärast ja tütarlast vaevab krooniline unetus, millega kaasnevad varem tema lepliku loomu kohta mõeldamatud äkkviha sööstud, rääkimata võimetusest luua sügavaid hingelisi sidemeid teistega, iseäranis meestega. Hästi, ma tunnistan, eelnenud olid pisut ülepingutatud näited, mõeldud sind kiskjate eest hoiatama. Kuid sa ei hooli hoiatustest, kui sinu ellu ilmub korraga näiliselt ontlik ja kena inimene, kelle veidra käitumise põhjustest ei ole sul kunagi olnud päris selget arusaamist. Kõige lõpuks võid sa tunda isegi häbi enda kogemuste jagamisest, kuigi pead seda tagantjärele väga õpetlikuks.
Vähemalt sinu noorem mina oleks olnud selle hoiatuse eest väga tänulik. Kuid see noorem mina võiks sinult ka küsida, et miks peaks ta kellegi käitumist veidraks pidama. Kas see inimene oli hull? Ja kui sa peatud hetkeks, et ühte lausesse suruda oma aastatepikkused kannatused ja vaevad, tunned sa vastikut saamatust seda teha. Ei, ta ei olnud hull. Kaugel sellest. Ta oli teistsugune. Mis mõttes teistsugune? Sama küsimuse esitavad paljud, kelle elust on läbi marssinud suure isuga tegelased. Neil on raske eristada paranoiat ja tegelikkust.
Tekkinud kimbatus muutub ajapikku vastupandamatuks sooviks tõde leida. Tume maailm rullub tõeotsijate silme ees lahti ja nad hakkavad nägijaks. Sest neil ei jää muud üle. Nende ülim eesmärk on paraneda ja muutuda iseenda parimaks versiooniks, kes enam rumalaid vigu ei korda. Sest koletised ei varja end ammu enam muinasjuttudes, voodite all, vaid on kolinud meie kodudesse, meie vooditesse linade vahele ja söögilaudade taha. Nad esinevad abikaasadena, emade-isadena, lastena, naabritena, kolleegidena, riigijuhtidena.
Võimalus kohata oma elu ajal sellist koletist on kaduvväike, kuid sugugi mitte olematu. Vaid pool sajandit tagasi oli tervel inimkonnal vägagi isiklik kokkupuude koletisega, kes süütas maailma ühest otsast põlema. Nendele põlenud riismetele on kõik tänasel hetkel elavad inimesed rajanud oma kodud ja suhted. Kuigi see kokkupuude tundub tänapäeval kauge kajana minevikust, on ajalool komme end korrata. Nagu lõi üks naine või mees kord romantilise suhte koletisega, nii kordab sama viga ka tema laps.
Nagu põles maailm kunagi ammu, nii põleb ta ka kunagi tulevikus. Ometigi räägib käesolev raamat tagajärgedest, mida inimkond on juba aastatuhandeid külvanud maapinnale, kus miski pole enam uus ja uudne, seninähtamatu. See raamat räägib inimtekkelisest traagikast – paratamatust,
kuid siiski välditavast. Igaühe otsustada on, kas ta järgnevatelt lehekülgedelt ka midagi õpib ja vajadusel oma kehtivat elukorraldust muudab, või valib järelejäänud kahest valikuvõimalusest ühe: olla koletis.
