"Sain aru, et pean valima söömishäire ja kõige muu vahel." Söömishäired ei kimbuta ainult teismelisi

Söömishäireid ümbritseb hulk müüte. Võib tunduda, et söömishäired (buliimia ja anoreksia) on vaid teismeliste probleem. Tegelikkus on hoopis midagi muud. Samamoodi on müüt see, et haiguse kulg on kõigil enam-vähem sama. Nii see aga ei ole.

Söömishäiretega tegelevad spetsialistid peavad lähtuma patsiendist ja tema loost — söömishäiretele tuleb läheneda just inimese personaalset lugu silmas pidades.

Nii tegi ka Brit Mesipuu. Ta ajas juttu kolme täiskasvanud naisega, kes on söömishäirest paranemise teel. Tema vestluskaaslasteks olid buliimia diagnoosiga Getter (23) ja anoreksia diagnoosiga Signe (27) ning Kristel (41).

Millal sai sinul söömishäire alguse?

Getter: Ma ütlen ausalt, ma päris täpselt ei tea. Mäletan, et juba 11-aastaselt ei söönud ma vahel mitu päeva, sest ma tahtsin kaalu langetada, olin ju enda meelest “nii paks”. Varateismelisena harrastasin peale kella kuut õhtul mitte söömist (ehkki ma jõudsin koolist alles kell neli koju). Esimese suurema kaalulangetuse tegin läbi 17-aastaselt, kui kaotasin veidi enam kui ühe kuuga peaaegu 10 kg. See, mida võiks otseselt buliimiaks nimetada, tekkiski mul peale seda ehk enam kui kuus aastat tagasi. Esialgu esines mul päris pikki perioode, mil söömine oli isegi mitu kuud enam-vähem normaalne, sest kaal vastas mu seatud nõuetele, aga 2017.-2019. aastal olid mul ülesöömishood, toidust vabanemise episoodid ning söömise range piiramine põhimõtteliselt igasuguste pausideta.

Signe: Umbes kolm aastat tagasi.

Kristel: Ligikaudu 13 aastat tagasi.

Kas tead, millest see alguse sai?

Getter: Sain juba lapsepõlves lähedastelt, näiteks vanavanematelt, palju kommentaare, et olen paks. Koolis väga ei mäleta, et mind oleks narritud. Ükskord ütles klassiõde, et mul on suur tagumik, aga rohkem paksuks nimetamist sealt ei mäleta. Vanaisa oli aga selles osas väga julm, näiteks kui ma olin umbes 10-11-aastane, siis ta ütles, et mul on “pe*se nagu leivaahi”. Ema on mul ka olnud saridieeditaja, kes nii minu kui õdede kuuldes rääkis sageli sellest, kuidas ta on paks ja kaalu langetab. Väga varakult tekkis ajus seos, et paks=halb ja sale=hea. Mainin siin ära, et ma olin tegelikult lapsena täiesti normaalkaaluline, aga võtsin kaalus juurde peale seda, kui olin kaotanud 17-aastaselt needsamad 10 kg, millest enne juttu. 16-aastaselt oli mu kaal 155 cm pikkuse juures 47 kilo, enne seda kaalusin ma väga palju aastaid umbes 53-55 kilo. 18-aastaselt olin aga 72kg. Peale seda on mu kaal väga palju kõikunud 60-75 kg vahel.

Signe: Ma käisin reisil, vaatasin endast tehtud pilte ning avastasin, et ma olin natuke suureks paisunud ja ei näinud hea välja. Seejärel otsustasin oma menüüst suhkru välja jätta ja kaal hakkas langema. Lisaks hakkasin hoolega sporti tegema ning kaalu langetamisest sai kinnisidee. Iga päev pidi number allapoole minema. Lisaks hakkasid tuttavatelt ja sõpradelt tulema kommentaarid selle kohta, et ma näen nii hea välja. See mõjutas kindlasti üha enam ja enam kaalu kaotama, kuni see lõpuks päris ebatervislikuks muutus.

Kristel: Ma töötasin ühes koopiafirmas. Ühel päeval tuli üks naine paljundama Kaalujälgijate punktiraamatut. Tegin ka endale koopia. Peale seda hakkasin ka ise mõtlema, et äkki peaks veidi kehakaalu langetama ja miks mitte punktitabeli abiga. Arvutasin vajaminevad punktid välja ja hakkasin vastavalt sööma. Mingi hetk aga mõtlesin, et miks ma ei võiks jääda nii öelda miinustesse ehk siis liikuda rohkem, süüa vähem ja vaadata, kui väheste punktidega päevas hakkama sain. Sealt see pall veerema läks…

Ja loomulikult kannustasid takka teiste kommentaarid, et oi, kui peenike sa oled ja sa võid küll kõike süüa ja nii edasi. Seega minu soe soovitus, et ärge kunagi kommenteerige inimese kehakaalu, vaid leidke positiivset tema isiksuses ning kiitke seda.

Mida sa tüüpilisel päeval sõid? Mida sööd nüüd?

Getter: Buliimiaga pole otseselt tüüpilist päeva. Kui on, siis kolm erinevat.

Söömise range järgimise perioodil sisestasin oma söödud toite telefonirakendusse ning jälgisin tavaliselt, et ma ei sööks rohkem kui 1000 kcal. Vahel tõstsin kaloraaži, süües näites 1400 kcal. Trenniga “teenisin” kilokaloreid juurde. Oli ka perioode, mil mu eesmärk oli näiteks 700 kcal, seda just siis, kui ma olin kaalus juurde võtnud ja tahtsin kiiresti kaalust alla võtta.

Ülesöömishoo ajal oli mul tavaks minna poodi ja osta kõike, mida ma süüa tahtsin. Tavaliselt tulin poest välja kotiga, milles oli kaks-kolm pakki krõpsu, karastusjooke, kohukesi, saiakesi, kummikomme ja sõin need kõik kohe korraga ära. Peale seda tekkisid mul süümepiinad. Siis ma võtsin tavaliselt kõhulahtisteid, trenni kohe ei teinud, sest ei suutnud, aga tegin kohe plaani valmis, kuidas need söödud kalorid nii-öelda tasa teha.

Signe: Hommikuti sõin alati putru banaani ja külmutatud marjadega. Lõuna jätsin tavaliselt vahele või sõin väikese paki kirsstomateid, kiirsupi (need pakid, kus on sees üks ports ja valad lihtsalt keeva vee peale) või jõin Coca Cola Zerot. Õhtul tegin midagi suuremat. Menüüst jäi välja liha, seega tavaliselt sõin mingit taimset kotletti kodujuustusalatiga, ahjus küpsetatud bataati ubadega või lihtsalt toorsalatit salsakastmega. Üldiselt üritasin mõelda, et söön kuskil 1200 kalorit päevas ja alla selle kunagi ei jäänud.

Nüüd söön korraliku hommikusöögi, lõuna- ja õhtusöögi ning kolm vahepala. Hommikusöögiks söön tavaliselt lisanditega putru. Lõunaks teen peamiselt võileibu hummuse ja köögiviljadega. Viimasel ajal olen üritanud teha suuremaid samme ning näiteks ostnud pastasalatit, mingisugust hautist või muud taolist. Ka õhtu on tihtipeale sama, kuid ma ei karda ka pitsat, karrit ja muud sellist. Oodeteks võtan šokolaadi, jogurtit, puuvilju ja muud sarnast.

Kristel: Oma kõige haigematel päevadel sõin hommikuks tassitäie kisselli. Lõunaks võtsin pool purki purgisuppi, millelt koorisin salvrätikuga rasvatilgad pealt ära. Õhtuks sõin Selveri kapsa-porgandisalatit, mille loputasin vee alt läbi, et õli ära saada. Mõne puu- või juurvilja lubasin endale päeva jooksul ka, aga rohkem suurt midagi. Ja nii kuust-kuusse iga päev täpselt üks ja sama söök. Mind viis endast välja isegi see, kui Selveris salatit ostes oli seda pandud näiteks 20 grammi rohkem kui eelmisel päeval.

Kuna ma pole kaloreid kunagi lugenud, ei oska päeva kaloraaži öelda, aga arvestades, et tegin samal ajal ka veel kõvasti trenni, oli see kaugel vajaminevast. Nii ma kaotasin ligi poole aastaga 12 kilo ja seda algselt normkaalus olles.

Kuna ma ei pea ennast paranenuks ka praegu, ei hakkaks rääkima, mis ma hetkel söön. Kindlasti mitte ei vasta see sellele, mida toitumissoovitused soovitavad.

Kas tegid ka trenni? Kui palju?

Getter: Kui ma veel teismeline olin ja vanematega elasin, siis tegin trenni vähe, näiteks pool tundi rattasõitu või Youtube’i treeningvideote järgi trenni toas. Mida aeg edasi, seda suurema tähtsuse treening mu elus omandas, sest kui tegin trenni, siis lubasin endale vahepeal rohkem süüa, vahel isegi näiteks jäätist. Kasutasin spordikella, et täpselt jälgida, kui palju energiat treeningu käigus kulus. Kui olin näiteks patustanud külmutatud pitsaga, mis oli 600 kcal, siis pidingi need 600 kcal kulutama. Trennile kuluv aeg varieerus, aga jäi üldiselt 5-10 tunni intensiivse treeningu vahele nädalas. Tegin vaid spordialasid, mis kulutasid võimalikult palju energiat lühikese aja jooksul, näiteks jooksmine või HIIT. Täiesti tavaline oli teha 1-2 tundi trenni, kulutada sellega üle 1000 kcal ja olla terve päev söömata, sest eelmine õhtu olin ma söönud liiga palju. Ületreenimine ja ebapiisav söömine viis lõpuks ka vigastuste tekkeni.

Kompenseerimise meetodeid oli muidugi ka teisi, oksendasin pigem vähe ja seda eeskätt veel teismeeas, aga siis hiljem avastasin enda jaoks lahtistid, mida ma kasutasin viimased kolm aastat regulaarselt. Nende võtmist pani elukaaslane/abikaasa vähem tähele ka kui oksendamist.

Signe: Jooksin oma kõige süngematel aegadel üle päeva 10 kilomeetrit. Tavaliselt veetsin spordiklubis kuskil poolteist tundi ja seda peaaegu iga päev. Käisin mõnes rühmatrennis või kasutasin spordiklubi seadmeid, mis kindlasti näitasid, kui palju kaloreid ma põletasin. Tavaliselt üritasin saada 1000 kalorit (see näit nendel masinatel pole õige ja sellega tagasin, et vähemalt 500 kalorit on põletatud). Kui ma mingit sporti ei teinud, ei tohtinud ma enda meelest ka nii palju süüa kui tavaliselt. Neil päevadel, kui ma spordiklubis ei käinud, jälgisin hoolega, et saaksin täis kümme tuhat sammu. Kui mul veel aktiivsusmonitori ei olnud, tekkis harjumus samme oma peas loendada.

Kristel: Jah, tegin trenni. Sõitsin pea iga päev 30-40 km rattaga ja osalesin isegi maastikuratta maratonidel. Siiani imestan, et kuidas ma üldse nii öelda ellu jäin. Energiapuudus oli ju tegelikult tohutu. Isegi võistluste päevadel, mil kalorikulu oli 800-1000 kalori vahel, ei lubanud ma endale midagi ekstra lisaks, vaid piirdusin näiteks arbuusi ja kapsasalatiga.

Sellist päeva, kus mul oleks trenn vahele jäänud, naljalt ei leidunud. Ma läksin kasvõi pikale jalutuskäigule (näiteks 25 000 sammu). Kui ma end ei liigutanud, tekkis kohe väga tugev ärevus, mis ei andnud enne järgi, kui olin end välja ajanud või siis mõnest toidukorrast loobunud.

Millal mõistsid, et on vaja abi otsida?

Getter: Siis, kui ma sain aru, et pean valima söömishäire ja kõige muu vahel. Pidin söömishäire tõttu ülikoolist ja ka töölt ära tulema, sest ma lihtsalt ei saanud hakkama, mul ei olnud jaksu mõelda ega midagi muud teha. Ainus saadaolev energia kulus treeninguks. Teadsin, et kui ma ei lõpeta, siis ma ei suuda vastu pidada ka uuel valitud erialal, ei saa kunagi teha karjääri. Lisaks hakkasin ma märkama, kuidas minu käitumine mõjutas mu abikaasat ning meie suhet ja sain aru, et ma teen talle väga-väga haiget. Alles 2019. aasta lõpupoole sain ma aru, et mul võib midagi viga olla ja broneerisin endale toitumispsühhiaatri juurde ajja. Enne seda ei mõelnud ma kordagi, et mul võiks olla söömishäire. Arvasin, et ongi normaalne väga vähe süüa ja arvasin, et õgimishood tekivad lihtsalt sellest, et mul on nõrk iseloom.

Signe: Siis, kui ma ei jaksanud enam sporti teha ja mõtted keerlesid kogu aeg ainult kaalu ümber. Ma mõtlesin igal toidukorral järgmisest söögikorrast ning veetsin tunde internetipoodide kodulehtedel toitu vaadates, kaloreid lugedes ja planeerides. Inimesed hakkasid tegema kommentaare selle kohta, kui vähe ma lõunaks sõin, või küsima, miks ma ei söö. Ka ei võtnud ma enam vastu kellegi poolt pakutud maiustusi või kui tööl mõni üritus oli. Kõige hirmsamad hetked olid need, kui ma ei suutnud enam inimestega rääkimisele keskenduda või jutustasin ainult toidust. Ise vaatasin ka uuemaid pilte ning nägin lõpuks, et mu nägu oli otsekui luukerel. Riided ei sobinud enam selga ja hingata ei jaksanud, arvasin, et mul on tekkinud mingi terviserike.

Kristel: Kui olime toonase elukaaslasega palju toidu teemadel tülitsenud. Ja üheks lükkeks sai ka see, kui nägin üht puhkusepilti, kus olin bikiinides. See oli päris kole vaatepilt.

Millist ravi oled saanud?

Getter: Olen käinud söömishäirete kliinikus toitumispsühhiaatri ja nõustaja vastuvõtul, järginud nende antud toitumiskava ja reegleid (näiteks end mitte kaaluda), võtan antidepressante. Järgisin neli kuud ka Minnie Maudi nimelist meetodit ehk sõin minimaalselt 2500 kcal päevas, puhkasin võimalikult palju jms. Sel perioodil tekkis mul ka ekstreemse nälja nimetuse all tuntud fenomen, mil ma sõin peaaegu iga päev hästi palju ja põhimõtteliselt ainult puhkasin.

Signe: Ma olin kolm kuud Tallinnas haiglas peamiselt depressiooni tõttu, kuid seal pöörati tähelepanu ka mu söömishäirele ning anti lisaks igasuguseid ooteid ning kaloritega jooke. Võtsin kaalus umbes kolm kilo juurde. Pool aastat peale seda suunati mind Tartusse söömishäirete osakonda, kuna mu psühhiaater ja psühholoog ei osanud enam muud tuge pakkuda ning neil puudus selleks vastav väljaõpe.

Kristel: Probleemi tunnistamise alguses pöördusin Tartu psühhiaatriakliinikusse. Arvasin, et mul oleks vaja lihtsalt toitumiskava ja kõik on korras. Mäletan, kuidas istusin sealse arsti vastas. Ta ütles, et ma näitaks oma peopesasid. Ta vaatas neid ja ütles, et mul on anoreksia. Ma olin sügavalt üllatunud, kuna natuke söömishäiretest teadsin, aga mu enda olukord ei tundunud pooltki selle nime väärilist. Tüüpiline eitamine.

Praegu söön aga regulaarselt antidepressante. Ja ma tõepoolest tunnen, et neist on kasu. Puiklesin pikka aega neile vastu, aga lõpuks andsin alla ja mul on selle üle hea meel.

Kas oled viibinud ka söömishäirete kliinikus? Kuidas hindad Eesti meditsiiniasutuste taset söömishäirete ravimisel?

Getter: Ei. Psühhiaater küll arvas, et ma peaks statsionaarse ravi läbima, aga siis tuli esimene koroonalaine ja ma tundsin, et mul läheb ka omaette toimetades nii hästi, et ei ole ise ka uuesti ühendust võtnud. Ma ei oska hinnata kõigi meditsiiniasutuste taset, aga TÜ psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonna tase on minu arvates küll väga kõrge. Üldise vaimse tervise probleemide ja söömishäirete ravi kättesaadavusega on aga küll probleeme.

Signe: Jah, viibisin seal 2019. aasta oktoobrist detsembri keskpaigaini. Sealne ravi reaalselt aitas ning välja kujunes normaalne söömisrütm. Võtsin kaalus juurde kuskil seitse kilo. Ma arvan, et Tartu osakonnas on päris hea tase ning kogemus söömishäiretega toime tulemiseks, kuid kahjuks ei saa seda öelda teenuse kohta Tallinnas. Siin ei osanud keegi mulle midagi selgitada või vastuseid anda ning pigem kinnistas see mu söömishäiret. Näiteks saan tuua selle, et Tallinnas käisin toitumisnõustaja vastuvõtul, kes alustas minuga vestlemist sellest, et šokolaadi ei tohiks iga päev süüa ja oluline on jälgida portsude koguseid. See muutis söömishäiret aina tugevamaks ning mõtlesin, et toimin õigesti.

Kristel: Olen viibinud kolmel korral Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Kõige pikemalt olin sealjärjest poolteist kuud. Samas see ei ole eriti pikk aeg, kuna on rohkelt tüdrukuid, kes on pidanud seal viibima ka mitmeid kuid, isegi kaheksa-üheksa kuud.

Kuidas raviga on läinud? Kas võid end nüüd tervenenuks lugeda?

Getter: Ehkki raviga on läinud suurepäraselt, ei ole ma kindlasti veel terve. Kümme kuud paranemist peale pikki aastaid probleemset söömist pole piisav, et täiesti paraneda. Ka peale seda pean ma remissioonis olles elu lõpuni olema ettevaatlik, et buliimiline käitumine ja mõtlemine ei naaseks.

Signe: Peale Tartut tuli kindlasti suur tagasilangus, kuid nüüdseks on kaal uuesti vaikselt üles ronima hakanud. Hetkel ma terve ei ole, see protsess kestab. Näiteks ei ole ma endiselt normaalkaalu jõudnud ning samuti on mul amenorröa (menstruatsiooni puudumine). Ma arvan, et ma olen tervem kui kunagi varem ja teel õigesse kohta, kuid samas on veel hulk maad minna. Alustasin paranemist, kui minu kehamassiindeks oli 12,7, nüüd olen selle tõstnud 15,4 peale.

Kristel: Ei, kindlasti mitte. Mul on veel väga pikk tee minna. Oma miinimumkaalust, mil mu kehamassiindeks oli 15,9 (normaalne on alates 18,5 ehk kaheksa oleksin pidanud vähemalt rohkem kaaluma) olen küll raskem. Aga tervisliku kehakaaluni on vähemalt viis kilo veel minna. See oleks absoluutne miinimum, mida püüdma veel peaksin.

Mis nõu sa annaksid teistele, kes on samamoodi söömishäirete küüsis?

Getter: Ära ohverda oma elu söömishäirele. Kui sul on mingigi kahtlus, et sul on probleem, siis püüa abi otsida. Räägi sellest kasvõi heale sõbrale ja palu tema nõu, kui sa arsti poole pöörduda ei julge või ei taha. Mõista, et isegi kui sa võtad kaalus juurde, siis see on seda väärt. Su elukvaliteet tõuseb peale paranema hakkamist väga-väga palju, sa muutud palju õnnelikumaks inimeseks.

Signe: Ma arvan, et sellest tuleks rohkem rääkida. Ehk oleks hea see teema üles võtta mõne sõbra või perekonnaliikmega, kellega on usalduslik suhe. Näiteks võiks alustada sellest, et sa kirjeldad, kuidas sa ennast süües tunned ning küsida tuge — näiteks süüa kellegagi koos või teha oma toidukordadest pilte ning neid teistega jagada. Hea idee on ka lasta näiteks lähedasel endale toitu ise serveerida või võimalusel käia väljas söömas, et harjuda teiste tehtud toiduga, kus sul kontroll puudub.

Kindlasti võiks kas või lihtsalt konsultatsiooni mõttes kokku leppida vastuvõtu Tartu söömishäirete kliinikus, kes oskavad sind edasi juhendada, toitumiskava koostada või vajadusel ravile võtta. Ka on hea, kui ise söömishäire kohta uurid, näiteks võid lugeda, kuidas see pikas plaanis võib su tervist kahjustada. Vahel on selline hirmutamine hea ja paneb asjale eos käe ette. Kui aga söömishäire on juba välja kujunenud, oleks kindlasti vaja professionaalset abi. Peamine on oma tunnetest rääkida ning mitte mõelda sellele, et keegi hakkab sulle mingit hinnangut andma või kuidagi teise pilguga vaatama. Tegelikult jääb see sageli lihtsalt selle taha, et neil puuduvad teadmised toitumishäirete kohta. Seega leian ka, et meedias võiks teemat rohkem kajastada.

Kristel: Sellist ühte ja universaalset soovitust ei oskagi anda. Kuna see teema on endiselt päris tabu, ei soovi tavaliselt söömishäire all kannatav inimene sellest valju häälega rääkida. Sama ei luba teha ka tema söömishäire hääl peas — eitamine on väga tavaline. Seega kõik saabki alguse sellest, et tuleb endale tunnistada, et jah, mul on söömisega probleeme, ja seejärel hakata abi otsima. Mida varem, seda parem. Ja ma soovitan kindlasti haiglaravi peale mõelda. Üksi on sellest august väga raske välja ronida.

Allikas: Peegel