Kristina oli oma mehega abielus olnud 10 aastat ja nende aastate jooksul oli neid õnnistatud kahe tragi ja vahva poisslapsega. Pealtnäha oli neil harmooniline kooselu, kõik olid justkui rahul. Tegelikult vaevas Kristina abikaasat tõsine probleem - ta polnud heterosuhtes rahul ja Kristinal polnud sellest halli aimugi.

Nende sekselu oli nullilähedane, kuid naine ei teinud sellest probleemi, sest mõtles, et mees pole kunagi tihti vallatleda soovinud ja see oli Kristina jaoks juba normaalsuseks saanud. Abielu viimastel aastatel hakkas Kristina tähele panema kahtlaseid asju: vahel oli selleks netibrauseri ajaloost leitud homosait, teinekord halvasti peidetud ajakiri. Oma peas hakkas naine pilti kokku panema, aga tal oli liiga valus, et seda endale sajaprotsendiliselt tunnistada. Ka mees ei öelnud midagi, ta oli armastav isa ja austas oma naist.

Lisaks kahtlastele asjadele hakkas Kristina abikaasa ära vajuma. Tal polnud isu midagi teha, tundus, et tal on südames lihtsalt konstantne valu. Naine tundis ta pärast muret, proovis temaga rääkida ja suunas teda ka arstile, kuid tulutult. Kui mehe depressiivne periood oli juba mõnda aega kestnud, võttis Kristina end kokku ja otsustas, et mehe vaimse tervise huvides jätab ta kõik oma tunded tagaplaanile ja küsib mehe käest otse välja, kas ta on gei. Mees eitas, tal oli kohutavalt piinlik. Mida rohkem Kristina pressis, seda rohkem mees hakkas avanema ja lõpuks tunnistas seda pisarate saatel. Kristina jaoks polnud oluline, et see tähendas tema jaoks abielu purunemist, ta nägi, kuidas ta mees sai justkui hiigelkoormast lahti ja sai jälle vabana hingata. Ta oli kõik need aastad endale eitanud, et ta pole homoseksuaal.

Nüüd elavad Kristina ja tema endine abikaasa lahus, kuid kasvatavad ühiselt lapsi ja suhtlevad igapäevaselt. Nende suhe on jõudnud täiesti teisele tasemele. Mees peab Kristinat justkui oma elupäästjaks, kes aitas tal lõpuks selleni jõuda, et ta suudaks tõega leppida. Nad on justkui parimad sõbrad.

* - nimi muudetud