Nii paastumisele, teraapiale kui ka elukogemusele tuginedes teab naine, et ei õnne ega rahu saa inimesse keegi teine väljastpoolt sisse panna. Ikka ise tuleb enda sees enesearmastus, austus ja iseenda väärtustamine üles leida.

“Olen aru saanud, et oma kehaga peab sõber olema. Ei tohi endale öelda, et olen suur ja kole, vaid enda vastu tuleb olla lahke ja armastav,” ütleb Kaire mõtlikult.

Ta on tulnud pika tee — enda vastu karm ja kriitiline naine on hakanud end armastama ja oma keha aktsepteerima sellisena, nagu see on, ning muutunud tunduvalt enesekindlamaks.