Mul jäi süda hetkeks seisma, vaikisin ega osanud midagi öelda. Teadsin, et minu sõnad on tema senise ja edasise maailmavaate osas määrava tähtsusega. Ma palusin talt aega, et küsimusele vastata.

"See on ju väga lihtne vastus - ei või jah!" kiirustas ta mind tagant.
Iga hetkega muutus laps aina õnnetumaks ja ma püüdsin leida parimat vastust. Järsku meenus mulle üks sündmus.

"Tead... kui mina olin nii väike, nagu sina praegu, siis ühel hommikul, kui oli päkapikkude aeg, ärkasin ma oma nari ülemisel voodil ukse kriiksumise peale. Ma nägin sealt piiludes, kuidas mamma hiilis vaikselt meie tuppa ja pani sussi sisse kommi. Kuna ma ei tahtnud mammat kurvastada, siis ma ei öelnud talle, et ma nägin teda."
Tütar oli veel segaduses.

Teadsin, et minu sõnad on tema senise ja edasise maailmavaate osas määrava tähtsusega.

"Ütle mulle, kas sa oled armastuse tunnet näinud või katsunud?" küsisin ma temalt. Ta raputas pead.
"Kas see tähendab, et armastust pole olemas?" küsisin edasi.

"Ei, armastus on olemas," teadis ta kindlalt.

"Sama on ka päkapikkudega... Päkapikud on nähtamatu jõud, mida me mitte kunagi ei näe. Ja see nähtamatu jõud läheb inimeste sisse ning paneb neid häid asju tegema. Päkapiku jõud läks mamma sisse ja pani teda komme sussi sisse viima. Kuigi me ei näe päkapikke, siis see ei tähenda, et neid olemas poleks. Päkapikud ja jõuluvana on maagiline jõud, nagu on armastus. Jõud, mis paneb inimesi häid asju tegema. Vahel sünnivad imed iseenesest, aga vahel teevad inimesed neid asju, aga ikka läbi jõulumaagia, mida silmaga ei õnnestu näha. Kuid see on olemas, kindlasti on olemas."

Läks veel aega, et tütre jaoks lugu settiks, kuid kõik järgnevad hommikud on ta jooksnud jõulusoki juurde samas vanas entusiasmis. Pole ju vaja rääkida, kes maagiat ellu viib, sest nii võib maagia tuhmuda... Tähtis on see, et ta on igal juhul olemas.

Jaga
Kommentaarid