Tõnis Niinemets uuest aastast: ma ei taha ära sõnuda, äkki veel suure suuga luban midagi ja lõpp-kokkuvõttes jääb midagi ära

Näitleja, stand-up-koomik ja meelelahutaja Tõnis Niinemets on pugenud kõigi eestlaste südametesse just tänu oma positiivsele ellusuhtumisele. Tunneme teda mitmetest teleseriaalidest, filmidest ja etendustest, millest kõige suurem roll on tal siiamaani olnud seriaalis „Alo“. Tõnis räägib esimesest töökohast, lemmikust võileivast, missuguse püha ta maailmale välja kuulutaks ja sellest, milliseid projekte toob uus aasta.

3 väheteada fakti Tõnis Niinemetsa kohta:

1. Lemmikvõileib: Sai või sepik, pasteet, sink, juust, tomat, sool ja pipar. „Hästi lihtne tegelikult, aga siis see sai peaks olema selline natuke magus ehk magus-soolane koos. Mulle meeldib süüa näiteks Ekstra küpsist ja määrida sinna võid peale,“ kirjeldab Tõnis enda kulinaarseid eelistusi.

2. Unistuste pood: „See oleks natuke sümbioosne pood. Müüksin seal lilli, aga mitte ainult lõikelilli, vaid ka potililli, siis saaks seal ka vaikselt nokitseda ja istutada. Samuti oleks seal erialast kirjandust, mis on kuidagi aiandusega seonduv või hoopis teatrikirjandust ning siis võiks seal olla ka head veini, kuigi ma ise alkoholi ei tarbi. See on selline koht, kus sa võid ka lihtsalt olla, et ei pea midagi ostma endale. Mul on silme ees üks kindel pood, mida ma Taanis nägin, milline ma tahan, et see oleks. Äkki kunagi tulevikus tõesti midagi sellist juhtub, aga see peaks küll mingi selline vanaduse projekt olema,“ unistab näitleja.

3. Väljamõeldud püha: „Selleks oleks spordivaatamise püha. Muidugi ei saa sundida inimesi vaatama, aga näiteks olümpiamängud võiksid olla kohustuslikud. See oleks ideaalne - ma ei tohi kuskile minna, vaid pean vaatama olümpiamänge kaks nädalat. Need, kes on kontoris, siis nemad peaksid sel pühal olema kodukontoris,“ fantaseerib Tõnis.

Päris esimene töökoht

Tõnise oli lõpetanud kümnenda klassi, kui ta läks esimest korda tööle. Tema elu esimene töökoht oli Rakvere lammutuses, kus tuli lammutada linnaarhiivi endist hoonet, mille asemele kerkis Ööklubi Mjäu. „Kõige meeldejäävaim oli see, et esimesed kolm päeva tegime tööd nendes tingimustes, mis me olime kokku leppinud ja siis kolmandal päeval küsisime palka juurde ja siis meile öeldi, et ei maksta rohkem ja siis lõpetasime töö tegemise enam-vähem ära. See palga küsimine oli nagu pigem teiste töökaaslaste eestvedamisel. Ma lihtsalt hoidsin grupiga ühte,“ meenutab Tõnis.

Õige muusikapala aitab rolli sisse elada

Nüüdseks on Tõnis karjääri teinud näitlejana juba 10 teatrihooaega ning sellega on kaasnenud ka omad rutiinid. Selleks, et teatud rolli sisse elada ja tunnetus kätte saada, kuulab Tõnis enne etendust autos tihti muusikat. „Kui ma lähen mingile etendusele, siis ma kuulan mõnda kindlat muusikapala. Mulle tundub, et see kõlksub kokku sellega etenduse vibe’ga. Kui on vaja ennast käima ajada, siis ma kuulan sellist heas mõttes “tümmi” ehk kiiremat muusikat. Kui ma mingit tõsisemat asja mängin, siis kuulan sellist rock’i . Näiteks on välja kujunenud, et enne lavastuse “Monument” panen käima AC/DC lood,“ selgitab Tõnis.

Väikeste rollide võlu

Näitlejatöös teleseriaalides naudib Tõnis mitmekülgsust, sest nii lühikesed kui ka pikad rollid pakuvad mõlemad isemoodi võimalusi. „Mulle meeldib teha selliseid sutsakaid sarjadesse. Mõnest sutsakast on arenenud ka midagi suuremat. Näiteks „Naabriplikasse“ läksin tegema väikest sutsakat ja hiljem mängisin mitu hooaega. Tasub olla tänulik selliste väikeste osade eest. Samas näiteks “Alo” seriaal on selline, kus me olime esimesest ideest kuni viimase hetkeni sellega seotud, selline suurem püsituumik näitlejaid. Eriti mina, kelle roll oli enne sarja tekkimist juba olemas. Mul oli ka väike roll “Tulejoonel” sarjas. Üheltpoolt on selline lõbus ja teatud vabadus väikeste rollidega, suurte rollidega aga räägitakse rohkem eelnevalt läbi ning on rohkem proove. „Tulejoonel“ rolli sisse elamiseks sain natuke lugeda, veidi oli seletatud, kes see tegelane on, aga kohapeale minnes tuli välja, et režissöörile tundub ta hoopis teistsugune, mis on ka okei. Tuleb lihtsalt kiiremini kohaneda,“ seletab Tõnis.

Uus väljakutse – kunstikuraatori roll

Sügisel filmitud „Tulejoonel“ sarjas mängis Tõnis kunstikuraator Jon’i. „Mul on kahes episoodis mõlemas üks stseen. Jon on selline hullusele kalduv tüüp ja täpselt ei saagi aru, kas teda huvitavad mehed rohkem kui naised või teda huvitavad inimtüübid. Teda võib mõista ilmselt erinevalt. Mul on peategelase Kaspar Velbergiga selline stseen, kus Kaspar tõlgendab seda asja kindlasti kuidagi ühtepidi, aga minu tegelane ei ole algusest lõpuni selle mõttega vestlusesse läinud. Kui režissöör Ergo Kuld mulle seda tegelaskuju seletas, siis sain aru, et Jon’i huvitab Kaspari tegelane rohkem kui Saara tegelane, aga see ei tähenda seda, et ta oleks gei. See on lihtsalt huvi kui inimese vastu. Seda ma ei tea, kas see ka mängides välja tuleb, et kas jääb mulje, et tegemist on lihtsalt ühe veidrikuga või jääb mulje ühest geist,“ muheleb Tõnis.

Ootusärevust tekitav uus aasta

Uus aasta tuleb Tõnisel tegus, sest ees on ootamas väga mitu projekti. Näiteks filmitakse teleseriaalile „Alo“ teine hooaeg, samuti on Tõnis ka sel aastal „Eesti Laulu“ saatejuht ning tulemas on veel mitmeid projekte, millest on veel vara rääkida. „Hästi põnev on ning endal on suur elevus uue aasta ja teatrihooaja ees, aga ma veel ei saa suuri sõnu teha. Esiteks ma ei taha ära sõnuda, mine tea, äkki veel suure suuga luban midagi ja lõpp-kokkuvõttes jääb midagi ära. Hetkel on küll järgmise aasta kalender üpris tegus,“ räägib näitleja entusiastlikult.