Ajuteadlane Jaan Aru: nutiseadmed muudavad laste jaoks kõik muu mõttetuks — õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud

“Nutiseadmete probleem on see, et need muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks, kõik muu on mõttetu, õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud,” selgitab Jaan Aru on psühholoog ja ajuteadlane, Tartu Ülikooli Arvutiteaduse instituudi kaasprofessor. Tema sulest on ilmunud üle kolmekümne teadustöö rahvusvahelistes teadusajakirjades, aga ka populaarteaduslik raamat “Ajust ja arust”.

“Mõtleme ajust nii, et ajul on kaks osa, üks on see, mis paneb kokku huvitavaid ideid ja võib viia väga loovate avastusteni.

See osa paneb näiteks kokku ka erinevaid sõnu ja lauseid, see on loovuse meister. Teine aju osa kontrollib, mida see loovuse meister teeb. Teine ajustruktuur on vanem, mis paneb kokku meie motivatsiooni ja teemad, mis meid huvitavad,” selgitab Aru piltlikult.

Nutiseadmete probleem on tema sõnul see, et need haagivad motivatsioonisüsteemi ja muudavad seda fundamentaalselt. See motivatsioonisüsteem tavaliselt ütleks lapsele, et vahepeal tahaks mängida, midagi teiste lastega teha, midagi huvitavat mõelda, aga nutiseadmed on nii võimsad, et programmeerivad lihtsustatult öeldes süsteemi ümber. Siis aju osa, mis on loovuse meister, mõtleb vaid, millist lehte järgmisena vaadata ja millist mängu mängida. “Nutiseadmete probleem on see, et need muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks, kõik muu on mõttetu, õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud,” selgitab ta ja lisab, et kõigil lastel ei lähe nii halvasti, aga on lapsi, kelle jaoks tõesti kõik muud asjad on mõttetud, sest nutiseadmed programmeerivad motivatsioonisüsteemi ümber.

Vahel tundub lihtsam anda lapsele nutiseade kätte

Mida lapse aju tahab, sõltub Aru sõnul natuke vanusest - päris väikse beebi aju vajab seda, et tal on turvaline. 2-3-aastase lapse aju vajab vaheldust ja sisendit, turvalisust, et oleks hea olla, aga ka seda, et oleks pidevalt sisend, mis hoiab aju tegevuses. “Lapsevanemad teavad, et vahel on raske ja frustreeriv, kui laps ütleb, et tal on igav,” räägib ta, et see kahjuks ongi see hetk, kus paljud vanemad otsustavad lapsele kätte anda nutiseadme, et lapsel enam igav ei oleks.

“Ma olen ise ka lapsevanem ja saan täiesti aru, et lapsega tegelemine on raske, see on väljakutse ja meil on endal palju lihtsam, kui anname nutiseadme kätte. Aga ma kutsun üles olema ägedam lapsevanem, kes seda iga hetk ei tee, sest on olemas paremaid viise, kuidas oma lapse aju alal hoida ja paremini suunata,” toob ta välja.

Ta tõdeb, et nutisõltuvusest ülesaamine algab üksikutest peredest, emadest ja isadest, kes ehk varem ei saanud aru, et midagi valesti tegid, aga võtavad selle nüüd ette. “Kui laps läheb kooli, siis kõigil on nutiseade. Aga me ise ühel hetkel suudame selle ümber pöörata, et see ei ole normaalsus ja see ei ole see, mida me tahame ega see, mida me oma lastele tahame õpetada,” tõdeb ta.

Ta toob näiteks, et nutiseade on võimsam kui näiteks telekas - aju võtab alati arvesse, mis kontekst on. “Kui sa oled bussis, poes või tunnis, siis aju ei tule selle peale, et võtaks taskust välja teleka, aga nutiseadme võtame,” selgitab ta, et niipea kui see mõte tuleb, on keskendumine näiteks koolitunnis läinud. Mida õpetaja sel ajal rääkis, on kõik kadunud. Nutiseadmete probleem on see, et need on alati meie juures ja meie tähelepanu kontrollimas.

Ta soovitab kasutada pigem statsionaarset arvutit. “Oleks parem, kui laps on pool tundi arvutis. See ei sega teda koolis ega mänguväljakul ja ta saab keskenduda,” soovitab Aru.

Kui palju võiks laps nutiseadmeid kasutada?

Aru tõdeb, et mis puudutab nutiseadmeid, on laste puhul rusikareegel see, et mida vähem, seda parem. “Mina ei kirjuta reegleid kellelegi ette, mõni päev lihtsalt on halvem päev, tuleb süüa teha, las ta vaatab pool tundi, aga kas väike laps üldse peabki rohkem vaatama? Minu peres ei vaadata rohkem kui pool tundi,” toob ta näiteks.

Kui lapsed on just nutiseadmed saanud, soovitab Aru alustada nii, et panna piir võimalikult madalale ning kodus ise eeskuju näidata – mitte nii, et vanemad võivad Facebookis olla 4 tundi ja lapsed 20 minutit. “20 minutit võib tunduda vähe, aga tegelikult on see mõistlik aeg,” selgitab ta. “Kui on vaja, siis võib aega natuke suurendada. Piirid on erinevad, mõnes peres ei ole üldse nutiseadmeid, teises peres on täiesti käest lastud. Kui mõnel pool on laps nutiseadmes 5 tundi päevas, siis ei saa kohe öelda, et tänasest oleme ainult 30 minutit, vaid peame samm-sammult alla minema, see peab olema mõistlik protsess, et asi paremini kontrolli alla saada.”

Aru astub üles ka 23. jaanuaril toimuval tasuta veebikonverentsil “Mida laps vajab muutlikel aegadel?” Ta selgitab, kuidas mõjutavad nutiseadmed lapse motivatsiooni ning loovust ja miks peaks nutiseadmetes veedetud aega vähendama.