Mehed, ettevaatust: 3 märki, et võid kanda klamüüdia bakterit

Üle poolte suguteede klamüüdia bakteriga nakatunutel ei ole äratuntavaid sümptomeid, mistõttu võivad nad haigust partneri(te)le eneselegi teadmata edasi kanda. Õigeaegselt tuvastamata jätmisel võib klamüdioos kulgeda meestel väga valulikult. Seetõttu on tähtis teada, kuidas nakatumist ennetada, seda testida, sümptomeid ära tunda ja õigeaegset ravi saada.

Enam kui pooltel juhtudel ei ole suguteede klamüüdia bakteriga nakatunutel sümptomeid, mistõttu on klamüdioos ka üks kõige sagedamini esinevaid suguhaiguseid Eestis. „Nakkuse saamisest kulub haiguse avaldumiseks keskmiselt 3-14 päeva, kuid 75% nakatunud naistest ja 50% nakatunud meestest ei ole kergesti äratuntavaid sümptomeid ning haigust võib kanda aastaid enne, kui see ühel hetkel ägeneb,“ räägib SYNLABi meditsiinilabori vastutav spetsialist Kaspar Ratnik. Kui haigusega vaevusi ei kaasne, ei pruugi inimene isegi teada, et ta nakkust kannab. Nii võivad paljud nakatunud ravita jääda ja nõnda pahaaimamatult haigusi partneri(te)le edasi kanda.

Spetsialisti sõnul levib haigus peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra ajal ning esineb sagedamini 15-29 aastaste hulgas.

Peamiselt põhjustab klamüüdiabakter meestel:

• Valulikkust urineerimisel
• Eritist kusejuhas
• Paistes ja valulikke munandeid

Naistel on klamüdioosi põhilisteks haigustunnusteks valulikkus urineerimisel ja suurenenud voolus tupest. Võib esineda menstruatsioontsükliväliseid veritsusi ja vahekorrajärgseid kontaktverejookse. Nii meestel kui ka naistel võib haigus kahjustada ka mitmeid organeid, näiteks neelu, pärasoolt ja kusepõit.

Kiirus on oluline!

Avastamata ja ravimata klamüdioos võib põhjustada tõsiseid tüsistusi ja hilisemaid tagajärgi. „Meestel võivad peamisteks tüsistusteks olla eesnäärme- ja munadipõletik, mis omakorda põhjustab potentsi langust ja viljatust. Naistelgi võib haigus põhjustada viljatust, aga ka kroonilisi kõhuvalusid,“ selgitab Ratnik. Ta lisab, et paljudel juhtudel võib nii meestel kui naistel olla klamüdioosi tagajärjeks Reiteri sündroom, mille puhul esinevad korraga nii kusetorupõletik, silma limaskesta põletik kui ka liigesepõletik.

Lisaks loovad juba olemasolevad nakkused vastuvõtlikuma keskkonna ka teistele suguhaigustele.

Kaitseb vaid kondoom!

Tõhusalt aitab klamüdioosist hoiduda vaid kondoomiga kaitstud seksuaalne vahekord. Paljude suguhaiguste varjatud kulgu arvesse võttes tasub end seksuaalse teel levivate nakkuste osas regulaarselt testida, kui harrastatakse juhuslikke kaitsmata seksuaalkontakte.

Kust saab abi?

Ennetus on alati säästvam kui tagajärgedega tegelemine, seda nii ajaliselt, rahaliselt kui ka vaimselt. Kui mingil põhjusel kohe arsti juurde ei pääse — see ei ole pikkade järjekordade tõttu võimalik või kui kodulähedases piirkonnas eriarste lihtsalt pole –, on intiimtervise kontrolliks mugav alternatiiv koduse proovivõtuga teenuse kasutamine. “Tänapäeval saab teste teha anonüümselt ja tellida proovivõtukomplekt lähimasse pakiautomaati. Kodus võetud proovi saab saata postiga laborisse usaldusväärseks analüüsimiseks,” kinnitab SYNLABi laborispetsialist. Lisaks toob ta välja, et test tehakse meestel uriiniproovist, mis loodetavasti võtab paljudelt meestelt ära hirmu ebamugava proovivõtuprotseduuri ees. Suguhaiguste osas on oluline, et seksuaalpartnerid teeksid testi samaaegselt. Ka partneril on võimalik end kodus võetud proovist testida.

Klamüdioosi ravitakse antibiootikumidega. Nii klamüdioosi kui ka teiste suguhaiguste puhul on oluline partnerite samaaegne ravi ja ravijärgne kontroll. Ravi ajal on soovitatav vahekordadest loobuda, sest ravirežiimi rikkumine võib soodustada taasnakatumist.

Laborispetsialist lisab, et haiguse läbipõdemine ei põhjusta immuunsust klamüdioosi suhtes ning nakatuda võib korduvalt.

Millal ennast suguhaiguste osas testida?

• Kaitsmata seksuaalvahekorra (vaginaal-, oraal- või anaalseks) järel või kui kondoom purunes/libises maha.
• Kui seksuaalpartneril leiti suguhaigus.
• Kui esineb sümptomeid, nagu näiteks suurenenud või halvalõhnaline voolus tupest, eritis peenisest, valulik urineerimine, ebaregulaarne või vahekorrajärgne veritsus, alakõhuvalu, valu vahekorra ajal, villid või muud moodustised suguelundite piirkonnas.
• Enne seda, kui otsustatakse partneriga kondoomi kasutamisest loobuda.
• Rasedust planeerides.