“Ma tunnistan seda — ma ei jaga igat enda räpast detaili maailmaga ja ma ei kavatsegi sellise suhtumise eest vabandada.

Ehkki me kõik oleme järjest enam otsustanud oma elusid jagada sotsiaalmeedias, on meil igalühel valik otsustada, mida me täpsemalt seal jagame. Ja mina olen otsustanud jagada hetki, mida ma vaatan ka pärast hea meelega ning saan meenutada toredaid mälestusi.

Ma ei taha jagada sotsiaalmeedias pilte sissekasvanud varbaküüntest või karvadest, nutulaule, oma rämpstoidu päevadest või elu kõige masendavamatest hetkedest. See on minu ja minu kõige kallimate inimeste privaatne info. Miks ma peaksin sellist “päriselu” maailmaga jagama?

Ma ei vaata hea meelega pilte sotsiaalmeedias, kus emad on äranutetud nägudega ja taamal on röökiv beebi. Jah, me kõik oleme selliseid hetki läbielanud, aga kas sa ise tunned end hästi, kui üha uuesti ja uuesti seda pilti vaatad ning tervele maailmale näitad?

Ma ei tunne ennast valetajana, kui jagan õnnelikke hetki oma elust. Ma usun, et kui ma keskendun positiivsele, siis tõmban seda oma ellu aina rohkem. Samuti ei sunni ma oma lapsi piltidel naeratama. Jagan siiraid hetki elust enesest, olen lihtsalt valinud, et nutu-, hüsteeriahoo- ja laste ebaõnnestumiste pildid jätan sealt välja. Ja ärge mõistke mind hukka, igal asjal on ju kaks poolt. Te ei pea pidevalt ohvrit mängima.”

Lugejad, kas nõustute selle naisega või eelistate jagada siiraid hetki, mille sisse mahub ka ebaõnnestumisi?

Jaga
Kommentaarid