Otsustasid imetamisest loobuda või kohe peale sünnitamist tööle minna? Põhjused, miks noored emad ei peaks ennast süüdi tundma

Noor ema Hanna Kangro kirjutab feministeerium.ee lehel süütundest, mis teda kui noort ema last saades valdasid.

Kõik emadusega seotu on praegusel ajal niivõrd põnev, et sellest saaks kirjutada nii mõnegi akadeemilise uurimuse. Iseenesest täiesti loomulik asi nagu lapse saamine on muutunud omamoodi suurprojektiks.

Nagu projektil ikka, on selle eesotsas juht – muidugi mõista (tulevane) ema. Projekt algab kõiksugu rasedusrituaalidega (kellele, millal ja kuidas tulevasest maimukesest teatada, fotosessioonid, sotsiaalmeedia nunnupostitused) ja peaaegu eostamise algusest peale on võimalik osaleda lugematutel koolitustel (populaarseim neist on hüpnosünnitus), loengutel, treeningutel, lugeda kirjandust jne. Edasi tulevad igasugused tarvikud, riided, esemed, brändid, mille vahel valida, ja muidugi käru! Käruhinnad varieeruvad mõnesajast mitme tuhande euroni ja tundub, et peaaegu igal kaubamärgil on Facebookis oma järelturugrupp – maailm, mis on lastetute eest täiesti varjatud.

Kõikide nende asjade soetamiseks tuleb teha eeltööd, küsida nõu, lugeda hinnanguid, proovida, katsetada. Rääkimata sellest, kuidas kõik see perekonna eelarvet mõjutab. Siinkohal jõuamegi projekti turundajate juurde: nendeks on värskete emade üsna toksilised titevõistlusgrupid teemadel “Kelle laps hakkas esimesena roomama?” või siis sisuturundusgrupid, mille tegelikku agendat ei pruugi esmapilgul märgatagi. Loomulikult on Facebooki algoritmid ammuilma fikseerinud, et oled rase või juba lapse saanud.

Viimane projekti osaline on kommunikatsioonitiim – mitmesugused naiste- ja koduajakirjad, sotsiaalmeedia, blogid ja muu taoline. Pole küsimust, millele poleks mingitsorti vastust. Kui projektitiim on komplekteeritud, siis algab hullus, mille saab kokku võtta sõnaga beebiootus.

Kuna lapse saamine on tänapäeval planeeritud ja ajastatud (paljudel juhtudel ka ajatatud) siis igasugused ootamatused ja plaanivälised seigad löövad jalad alt, nagu minulgi. Üksi koolitus ega sünnitusplaan ei päästa sind tunde ja tunde vältavatest valudest.

Peale kõige muu kirjeldatu on uutesse kõrgustesse ja püha lehma staatusesse tõusnud ennastohverdav emadus, sellega kaasnevad süütunded, ängid ja (pseudo)mured. Aga et mitte niisama seletada, tahan alustada positiivse programmiga, et järmistel lapsevanematel oleks kergem kui minul.

Minu seitse soovitust tulevastele lapsevanematele

1. Sina ei pea mitte ennast süüdi tundma, kui sa saad lapse n-ö esimese raksuga, planeerimata või kui kõik ei lähe nii lepase reega nagu mõnel su sõbrannal.

2. Sina ei pea mitte ennast süüdi tundma, kui elad üle raseduse katkemise. Selge, et raseduse katkemist saadavad süüdistavad mõtted, tundelaviinid ning trauma võib jätta jäljed pikaks ajaks – proovi endasse kõigest hoolimata lahkelt suhtuda.

3. Sina ei pea mitte ennast süüdi tundma, kui sa ei soovi sünnitusvalu kannatada ja valid epiduraali. Eestis on millegi pärast suundumus sinnapoole, et valu vaigistamine on justkui häbimärgistatud selle valiku teinud naine tituleeritakse nõrgaks. Sain ka ise sünnitusel nuhelda, et milleks mulle valuvaigisti, naised ju aegade algusest valu ära kannatanud! Ei, sa ei saa pärast medalit ega ka muud präänikut valudes piinlemise eest!

4. Sina ei pea mitte ennast süüdi tundma, kui soovid kasvõi kohe peale sünnitust tööle minna. Pilgud ja nooled, mida mida sa sel juhul tööandja käest võid saada – tean omast kogemusest! Kummalisel kombel ei peeta vanemahüvitise saamise ajal tööle minemist kuigi heaks tooniks või ehk nähakse selles tööandja jaoks teatavat lisakoormat? Või peetakse seda hoopis selliseks valikuks, mida teeb ainult üks halb ja hoolimatu ema? See, et tänu heldele kompensatsioonipaketile on võimalik 1,5 aastat n-ö kodus olla, ei tähenda, et seda kindlasti tegema peab, kui su töö sind tagasi tõmbab, hoolimata sellest, et see on pigem harv nähtus. Ka see, et sünnitanu partner koju lapse eest hoolitsema jääb, on harv nähtus. Argument, et meestel on ju palju suurem palk ja seepärast ei ole mõistlik neil lapsehoolduspuhkusele jääda, on kahetsusväärne ebavõrdsust soosiv lõks, mis vajab kohendamist!

5. Sina ei pea mitte koju nelja seina vahele jääma. Lapse sünd on imeline, kuid pea meeles, et naise ja ema elu ei peaks teineteist välistama. Võid minna mõni õhtul sõpradega välja ja jätta oma lapse mehele (kui sul selline on) vanavanematele, lahkele sugulasele või lapsehoidjale (muidugi juhul, kui on olemas tugivõrgustik ja võimalused.) Sa oled seda väärt, nagu L’Oreali reklaam kinnitab!

6.Sina ei pea mitte imetama, kui see ei õnnestu, ei sobi või kui sa seda ei soovi. Imetamisest keeldumine on meie ühiskonnas justkui tabuteema, aga tõesti, see on iga naise enda valik. “Imetamine on sinu lapsele parim! Emapiim on imeline ja muud su laps ei vaja!” seisab sünnituskabineti seinal. Sellist süümepiinade allikat on raske ignoreerida, kui sa ei imeta. Loen pereajakirjast, kuidas noored emad nutavad, sest piima rinnast ei tule. Ühel leheküljel seletatakse, kudas rinnapiima asendaja ei ole mürk, vaid ohutu toit. (Vahi, poleks arvanudki!) Mõtlen neile emadele, kes tervislikel põhjustel ei saa rinnapiima anda, mõtlen naistele, kes on lapse adopteerinud või kellel piima pole. Olen saanud halvakspanu, kuna andsin lapsele emapiima vaid kolm kuud ja sedagi tihti pudelipiimaga segamini. Minu elu tegi väga palju lihtsamaks jagatud toitmine (ehk toidavad mõlemad vanemad), see aga eeldab pudelist andmist, mille stigmatiseerimine millekski saatanlikuks algab juba ämmaemanda vastuvõtul. Tuttavate ja sõprade seas toetajaid oli, aga praktiseerijaid vähe. Kas oodata puhast kulda või toita lapsel kõht täis? Aga sa ju tahad oma lapsele parimat? Ja juba pistab süütunne oma kombitsad välja …

7.Sina ei pea mitte ennast süüdi tundma, kui sa ei taha lapsi. Eesti rahva taastootmise püha laulu ajal võid kõrvad julgelt kinni katta! Ignoreeri seda juttu ka siis, kui sa tahad lapsi, aga pole leidnud partnerit ja ei taha päris suvalisega seemet ja muna ühte kappi panna. Kui sa teed ükskõik mis põhjusel aborti! Kui sa soovid last kunstliku viljastamise või adopteerimise teel. (Viimase puhul oleksid tõesti medalit väärt!)

Ja mis peamine – ei pea sina mitte ennast süüdi tundma, kui tunned, et oled halb ema. Sest võrreldes ajaga, kui laps sõlmiti pambuks, et ta ennast liigutada ei saaks, sest emal oli vaja põllule tööle minna, või ajaga, mil aristokraatide “tark vanemlus” piirdus korra päevas lõunaajal lapse pea patsutamisega, on emadus ja lapsekasvatamise võimalused teinud läbi üüratu hüppe. Ja kes on üldse halb ema? Kardan, et neid, keda selleks tembeldatakse, on seda halbade kokkusattumuste, sotsiaalsete probleemide ja ka ebaõnne tõttu. Mõne konservatiivse mehe arvates on selleks juba naine, kes üldse tahab peale leemekulbi liigutamise ja laste kantseldamise veel miskit teha. Loodame aga, et selline suhtumine kuulub juba varsti mõne üksiku harulduse ampluaasse ja rihime ikkagi võrdse väärtusruumi suunas.

Allikas: Feministeerium