Vähidiagnoosi saanud laste ja nende perede tugiisik Luive: vähk on justkui maraton, kus finišit ei näe

4. veebruar on ülemaailmne vähipäev ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu tugiisik Luive Merilai jagab oma Facebooki seinal mõtlemapanevat postitust haiguse kohta.

“Me kõik sooviksime elu ilma raskusteta, haigusteta, veel vähem ootame me oma kambriuksest sisse vähktõbe. Kui aga on juba juhtunud, et selline ülbik nimega „vähk“ on sisse end pressinud, siis tuletage endale või lähedasele meelde olulist, et sul on küll vähk, aga vähil pole sind.

Ennetähtaegsed katastroofid ja negatiivsed ennustused tuleks vaiba alla pühkida ja haarata kinni Siin ja Praegu käest. Ja kui see halb mõte ka lendab kohale, siis las ta tuleb, aga ära lase kauaks jääda. Pane talle ajamõõde peale.

Vähk on justkui maraton, kus finišilinti ei näe

Kohe, kui „isand vähk“ on terekäe ulatanud, lähevad ka raskeveokite pargi väravad valla ja sealt saabubki jõuliselt esimene teerull — valtsidel diagnoos ja karm raviplaan. Kui selle rulli alt on pääsetud, saabub raskeveoauto, täis suuri kive, kallutades need ükskõikselt su jalge ette — hirm, mure, ahastus, süüdistamine: äkki vähk metastaseerub, kas ma jään elama, mida ma elus valesti tegin. Viimane, kõige võimsam veok-ekskavaator ilmub siis, kui vähk on ravile allumatu, see masin viskab kopatäie raskeid valikud — leida ravivõimalusi elu pikendamiseks; valusad otsused, millal on aeg vähiravi lõpetada, kuidas valmistuda elu lõpuks. Õnneks see viimane raskekahur jääb enam-jaolt roostetama oma hoovile. Las ta vana logu roostetab ja laguneb.

Vähk on justkui maraton, kus finišilinti ei näe. Aga sinna on võimalik tervenenuna jõuda. Võtadki seda kulgemist hetke haaval, vahel hingeldad, teinekord peatad sammu, puhkad ja lähed edasi. Mis aga sind su teerajal igal hetkel kannustab — on usk ja lootus. Need peavad raja ääres olema. Need on sinu toetajad.

Vähihaigust põdeva inimese elus muutub kõik

Mis siis muutub vähki pidava inimese elus? Õigem küsimus oleks “mis ei muutu tema elus?” Lihtne vastus on „absoluutselt kõik“. Sõprade, töökaaslaste, lähedaste suhtumine muutub, rollid perekonnas muutuvad, eesmärgid, prioriteedid, unistused, isegi väärtushinnangud muutuvad. Vähidiagnoos muudab mitte ainult olulist, vaid ka mitteolulist.

Vähiga kooselamise kogemus pole sugugi ainult negatiivne. Vähk võib ka inimesi ühendada. Sõbrad ja pereliikmed väljendavad tundeid, mida enne peeti enesestmõistetavaks. Armastus ja hoolivus, mis võis enne kajastuda kingitustes või tegudes, väljendub nüüd ka sõnades. Vähk võib ellu tuua ka uusi sõpru. Koos kõigi raskuste ja halbade emotsioonide kõrval kannab elu endas endiselt rõõmu, kuid elu ise on saanud mõtestatuma tähenduse.

Tõsi on, et vähist võib jääda ka füüsilisi arme. Ära kunagi häbene oma arme. See tähendab seda, et sa olid tugevam kui see, mis üritas sind murda.

Usk, lootus ja armastus

Mina ei armasta soovitust vähihaigele „ole positiivne“. „Aga kuidas?“ seda ei selgita nõuandja. Kuidas suuta keemiaravist räsituna, kiiritusest põletatuna, elust ilma jäämise hirmust, olla positiivne. Ma tean, et inimesed tahavad tegelikult head, kuid see pole nii lihtne, et vähi üleelamiseks on vaja ainult positiivset suhtumist. Ma kahjuks ei tea ühtegi uuringut, mis ütleks, et ellujäämise protsent on parem, kui inimesed pidevalt naeratades haigla vahet käivad. Selle asemel on hoopis oluline lubada tunda tõelisi emotsioone, mida vähihaiged tegelikult tunnevad. Veeda omi päevi ehtsate inimestena, mitte võltsnaeratusi kandvate nukkudena. Positiivsust saad just sina, sõber, anda vähihaigele. Sõber, kes oskab lihtsalt kuulata ja ei suru peale „kellegi käest kuuldud ilmatarkusi“. Avatud olek sõbra ees on tegelikult just selle n-ö „ole positiivne“ suunas esimene samm. Ja siis saabub ka vähihaigele hinge tagasi soovitatud positiivsus.

Samuti pole hea keskenduda oma mõtetega nendele sõpradele, kes kaovad, eemalduvad, vaid rõõmustada nende sõprade ja pereliikmete üle, kes näitavad, et on sinuga isegi siis, kui see on neile endilegi raske.

Ja nüüd lõpetuseks need kolm sõpra: usk, lootus ja armastus. Isegi siis, kui elu on paisanud su ellu raske haiguse või ebaõnne, on sul alati armastus, usk ja lootus, mida kasutada võimsate, kaitsvate relvadena. Lootus on võimsam, kui me ette kujutame, sest see on sama püsiv kui elu ise. Kus on elu, seal on alati lootust.

Olen sinuga ja valmis tuge pakkuma, kui seda vajad ja süüdakem täna lootuse küünal.”

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit

Organisatsioon on loodud juba 1992. aastal eesmärgiga aidata vähihaigeid lapsi ning nende vanemaid. Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit koondab vähihaigete laste vanemaid, kes tunnevad vajadust kuuluda vähihaigete laste vanemate kogukonda, saada tuge ning olla toeks ka teistele vanematele.

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu saab toetada ka lihtsalt pangaülekande sooritamisega SIIT.

15. veebruaril on rahvusvaheline vähihaigete laste päev, mille sümbolina kasutatakse kogu maailmas kuldset linti, näidates toetust ja solidaarsust lapseea vähi vastasele võitlusele. Üheks võimaluseks on toetust avaldada kuldse (kollase) värvuse kasutamisega oma hoone või muu objekti valgustamisel, mis aitaks teadvustada, et meie hulgas on raske haiguse käes võitlevad lapsed.