Ühe ema lugu: närvidemäng ehk kuidas ma üksikemana uuesti kohtamas hakkasin käima

Enne 40. eluaastat sai minust üksikema. Aastajagu piisas sellest mulle täielikult. Sukeldusin maailma, mis koosnes ainult lutipudelitest ja õhtustest muinasjuttudest.

Ühel kevadpäeval, kui kirsipuud õitsesid, tundsin, et soovin samuti õitseda. Pühkisin küpsisepuru riietelt ja tegin seal samas otsuse, et olen valmis uuesti kohtamas käima.

Viimati käisin ma kohtamas 19 aastat tagasi, jõin liiga palju õlut ja olin üleval kuni varajaste hommiktundideni. Sel korral teadsin, et kohtinguvärk saab olema väga teistsugune. Toona olin laps, nüüd olin ma aga ema.

Enne kui kohtamismaailma astusin, vajasin ma paari asja: vinget soengut, uut riietust ja meest. Esimesed kaks leidsin oma naabruskonnast, viimase aga internetist.

Kõikide kohtinguprofiilide hulgast leidsin ma Jeffi. Me saime kiiresti lähedaseks, suhtlesime e-maili teel ja rääkisime pikalt telefonis. Kui me esimest korda kohtusime, teadsin, et meie vahel on midagi.