Riinu lugu: üks öö võib pöörata segi kogu elu, aga ma ei kahetse seda

Ma praegu enam ei mäleta, kas me tema koju jõudes üldse midagi rääkisime. Mäletan, et suudlesime kohe välisukse juures. Siis istusime elutoa diivanile. Mina istusin ta sülle ja me suudlesime. Võtsin pluusi ja rinnahoidja ära. Mitte tema ei kutsunud mind oma magamistuppa. Mina ütlesin, et lähme nüüd magamistuppa. Ja siis oli taevas. Kõik käis nii kiiresti. Lamasime higistena teineteise kõrval ja silitasime teineteise keha. Mäletan praegu ainult ühte Romani öeldud lauset. Ta küsis: “Miks sa kordasid: ma tahan, et sinul oleks hea?” Ta lisas, et see ei ole ju ometi kõige olulisem.

Ma ei mäleta, mis ma vastasin, sest uksekell hakkas helisema. Helises ja helises. Vastikult kõvasti ja kaua. Vaatasime teineteisele imestunult otsa. Küsisin, kas Roman ootab kedagi. Ta vastas, et loomulikult mitte. Ma arvan, et see uksekell helises viis minutit. Või kümme. Kujutate ette seda õudust? Pärast keskööd ma laman võõra mehe juures alasti voodis ja keegi helistab uksekella.