Viimase piirini aetud ema: igavene isolatsioon! Ootan aega, mil laste näod jälle armsaks muutuvad

Praegune elukorraldus on lihtsalt "imeline", isolatsioonide vahepeal on umbes nädalajagu aega, kus saan päriselt tööl käia ja ei pea lastega kodus olema. Nüüd järjekordne pauk...

Teatati, et lapse lasteaiarühmas on koroonapositiivne ja ühe meie pere lapse test ka selle tulemusel takkaotsa positiivne! IMELINE, nagu ma juba mainisin. Eriti mõnus selle kõige juures on see, et ega maailma selleks isolatsiooniperioodiks ju ootele ei saa panna, töö nõuab ikka tegemist. Nii ma siis vehin iga hommik mitmel rindel, keeran korra pea ja maa on kamapallide ja vetsupaberiga kaetud, kodust oleks nagu sõda üle käinud. Suu peab mõlemal lapsel kogu aeg matsuma, siis on kindel, et pole virinat ja ei suudeta midagi ennenägematut jälle välja mõelda. Ülemus hingab kogu aeg kuklas, et tuleb teha ja rohkem ja paremini. Päriselt ka, mehed vist ei mõista absoluutselt, et lastega kodus olemine on julm töö. Kindlasti mõtlete, miks ma haiguslehte ei võta. Ma lihtsalt ei saa! Ilma minu tööpanuseta jääks suured ja kiired tehingud tegemata, mind ei saa paraku keegi asendada. Nii ma siis istun järgnevad kaks nädalat taas kodus. Tegelt ei istu, vaid rühman nagu segane. Loodan, et ise haigeks ei jää, kuigi kurk on juba kähe.

Millal ometi see jama lõppeb?! Ootan aega, millal jälle tavalist elu saab elada ja et laste näod jälle armsaks muutuks. Kõlab kohutavalt, ma tean, aga nii see on.