Loen iga päev, palju meil jälle uusi nakatunuid juures on (kes vähegi uudistega end kursis hoiab, saab ju aru, et palju!) ja samal ajal poes või ühistranspordis käies tunnen, et minu kulmud tõusevad küll juuksepiirini. Oleme nakatumise poolest Euroopa esirinnas.

Oskan siis rääkida ainult Tallinna kohta, loodan väga, et teistes linnades on ehk olukord parem. Trammis, trollis või bussis, vahet ei ole, igal pool on vaatepilt sarnane — vahet ei hoita, peatusesse jõudes trügivad kõik korraga maha, maskid on ees heal juhul pooltel. Võrdluseks siis, et eelmise aasta kevadel elasid ka inimesed teineteisel seljas, aga siis kanti minu meelest maske hoolsamalt.

Kindlasti mõtlevad nüüd teised, et mis asja ma pahandan, sõitku siis autoga või käigu jala! Mina ja ka paljud teised inimesed ei saa kahjuks endale autot lubada. Oleme sunnitud kasutama ühistransporti, eriti kuna töökoht on kaugel. Kas tõesti on nii raske peatusesse jõudes veidi oodata ja alles siis väljuda, buss ei pane ju sekundiga oma uksi kinni? Ja kanda maski see paarkümmend minutit…

Poes toimuv on muidugi täielik košmaar. Eesti inimene ja järjekorras käitumine, sellest saaks teha eraldi naljaka lühifilmi, aga kahjuks ei ole see olukord sugugi mitte naljakas, sest tegu on reaalselt ohtliku olukorraga, kus inimesed absoluutselt ei mõtle.

On ju küll vaeva nähtud, lindid on maas, et hoidke vahet. Ei ole näinud kedagi vahet hoidmas, ikka mõnuga hingatakse kuklasse ja topitakse kärsitult oma kraami kassalindile. Maskid ripuvad demonstratiivselt ühe kõrva küljes või on tõmmatud lõua alla. See on ju lihtsalt üle mõistuse!

Kas veidi rohkem hoolivust ja teistega arvestamist on siis tõesti nii palju palutud?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena