Ärritunud naine: mis võrdõiguslikkusest siin saab juttu olla, kui telekapult kodus on alati mehe käes?

Soovin tõstatada teema, millega maadeldakse kindlasti paljudes kodudes. Mis teema sellega on, et mehed eeldavad, nagu omaksid nad telekapuldile ainuõigust? Kaua nad jaksavad seda sporti vahtida…

Räägin siis oma kodu kogemuse näitel ja sellest, mida olen tuttavate juures näinud — millegipärast on mehed arvamusel, et nemad omavad telekapuldile ainuõigust. Kui mu elukaaslane on kodus, armastab ta, et televiisor käib taustaks ja kuna ta suudab seda ka vaikselt vaadata, siis ma ei ole sellest veel suurt numbrit teinud, ehkki ma armastan ise vaikust ja taustahelid ei ole mu lemmikud.

Küll aga on meil, või olgem ausad, tema meelest minul, ikkagi probleem. Ehk kui me koos diivani peal lamame ja mina tahan kanalit valida, teeb mees üllatunud näo ja ütleb, et mis me minu valitud jamast ikka vahime, võiks sporti vaadata, temal hakkab kohe peale mingi oluline võistlus. Ja see suhtumine on ka mu tuttavate meestel, et spordi vaatamine televiisorist oleks nagu mingi eluküsimus ja naine vahtigu “oma jama” siis, kui mees magab või teda kodus ei ole. Mehe meelest on meil hästi arvestav kodune elu, et tema teeb ka n-ö naiste töid kodus, aga mis võrdõiguslikkusest meil saab juttu olla, kui telekapult on kodus kogu aeg tema käes?

Tahaksingi nüüd siis teada, kui paljudes kodudes on probleem, et mees on telekapuldi ära omastanud ja naine lihtsalt ei saagi seda tagasi? Kuidas peaks käituma ja mida tegema, et mees vähem sporti vahiks?