Mehe mõtisklused: kuidas on monogaamne paarisuhe üldse võimalik? Kas tõesti tahetakse elu lõpuni sama inimesega voodit jagada?
(113)Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.
Kujutan juba ette, kui vihale siivsad pereinimesed minu mõttevälgatuse peale lähevad, aga mis seal ikka. Arvamusi on ju erinevaid ja kui väga paljud nii ei mõtleks ega tunneks nagu mina, ei oleks niivõrd palju petmisi, lahkuminekuid ja kibedaid pisaraid.
Ehk siis — kuidas on monogaamne paarisuhe võimalik? Olgu, hambad ristis võib ju teineteise kõrval mitukümmend aastat välja kannatada. Jah, lähenesin veidi karmilt, see aeg ei pea olema kannatus, on ju olemas vägagi harmoonilisi paarikesi, kes on kõiges ühel nõul ja teineteisega alati õnnelikud.
Aga olgem nüüd ausad, kui palju on neid, kes peale kooselu ja laste saamist tunnevad, et see etapp on nüüd tehtud, aga tahaks midagi muud? Maailmas on ju veel nii palju inimesi, miks on vaja voodit ainult selle ühega jagada? Tekivad petmised, minnakse lahku. Viskan siinkohal ühe ebapopulaarse idee õhku — kas ei oleks lihtsam, kui suhtekaaslased otsustaksid, et on küll koos, aga aeg-ajalt võib “ära käia”. Teate ju küll, mis ma selle all mõtlen.
Kõik saaksid tunda end ihaldatuna ja kogeda midagi uut ning päeva lõpus nentida, et selle teada-tuntud kallima juures on ikkagi hea.
Ka need, kes usuvad täitsa siiralt monogaamse suhte võimalikusesse, on ju ikkagi peale paari veiniklaasi sõbrannadele tunnistanud, et küll neil on ikka kena kolleeg töö juures, saaks temaga vaid kahekesi jääda… Jah, tihti jäävad sellised veiniklaasi taga heietamised vaid heietusteks, aga küllalt tihti tehakse midagi ka päriselt ära. Ja oh seda õudust, mis siis saab, kui see kodus välja tuleb.
Tahangi lihtsalt kokkuvõtteks öelda, et naised — kui te tunnete, et mees kipub ula peale, siis äkki ei ole mõtet teda kohe maha jätta, vaid mõtlete ka ise kolmanda osapoole kaasamise peale? Olete ju ise ka mõelnud mõnikord rutiinselt oma mehega olles, et vahepeal tahaks veidi rohkemat…
