Mulle on alati väga meeldinud tööd teha, ma olen oma töös väga hea ja just nende kahe kombinatsioon on aidanud mul üsna edukas olla. Numbrid on olnud head, rekordid purunenud. Aga sellest pole kunagi piisanud. Ei ülemustele ega mulle endale. Iseennast olin ma ise suutnud motiveerida üha rohkem pingutama, aga minu allakäik hakkas sellest hetkest, kui mu enesemotivatsiooni võime lihtsalt kadus (sest mitte keegi ei jõua lõputult) ja ma ei saanud ülemuselt ega töökaaslastelt abi.

Siit moraal: ülemus, märka, kui su töötaja hakkab ära kustuma. Kui ta juba kustunud on, on liiga hilja. Ühel hetkel käiski peast läbi mõte: milleks? Milleks see kõik?! Ma kaotasin usu sellesse, mida teen ja see võttis kogu särtsu seest ja sädeme silmist. Aga bossid ju ei teadnud seda ja ega nad ei viitsinud tähele panna ka. Olgem ausad, kui palju selliseid ülemusi, kes oma alluvatest päriselt hoolivad, üldse on? Hoolitakse tulemusest, mitte inimesest.