Oh elu-elukest!

Tekkis vaikus ja me jõime kokteili.

“Kuidas siis oleks?” küsis Ilona. “Või olen ma sinu jaoks ebameeldiv?”

“Ei!” kinnitasin õhinaga. Ütlesin, et see on nii imelik olukord ja ma olen kohmetu, et te niisugusid asju arutate. Seejärel ütles Ilona: “Mõtle, et ma olen sulle täiesti võõras naine, keda sa esimest korda näed.”

Ma ei jõudnud sellele veel mõelda, sest ta istus mulle sülle ja suudles mind. See oli hea. Siis ta ütles, et lähme voodisse, sest tema selle põranda peal ei taha, kus Merit juba aelenud on. Jõudsin mõelda, et neil on omavahel ikkagi mingi rivaliteet või ärapanemine kui ta niimoodi ütleb, aga Ilona tiris mind juba magamistoa poole. Oli järjekordne jumalik öö. Ilona jäi minu juurde hommikuni. Kui ta koju läks, ei leppinud ka meie edasiseks midagi kokku. Ta tänas nii südamlikult, nagu ma oleks talle mingi kingituse teinud.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega