Väikelinnas elava Rauli lugu: tuttav naine helistas öösel ja ütles, et tahab minult sama, mida sai tema sõbranna
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.
“Nende pikantsete sündmuste toimumise ajaks olin juba neli aastat oma tütre emast lahus elanud ja paar kuud tagasi olin lahku läinud ka elukaaslasest, kellega pärast lahutust elasin,” räägib ühes Eesti väikelinnas elav 40aastane Raul.
Sel hiliskevadel oli mu enesehinnang üsna madal, sest viimased pool aastat olin saanud elukaaslaselt palju igasuguseid etteheiteid – olen hoolimatu, olen liiga palju kodust ära, ei viitsi remonti teha, ei oska tema pojaga suhelda jne. Muidugi pole ma ideaalne mees, aga mu meelest arvas mu elukaaslane, et ma käin tööl ainult sellepärast, et temast eemal olla ja mitte koduseid töid teha. Pojaga tegelemist soovis ta minult ainult siis, kui endal pojaga suhted sassi olid läinud, muul ajal oli poeg püha ja puutumatu, ükskõik, mida ta ütles või tegi.
Ma püüdsin selle naise meele järele olla, sest naisena ta mulle meeldis ja alguses olin ma temasse väga armunud. Aga kui ikka negatiivsust oli pidevalt nii palju rohkem kui positiivseid emotsioone, siis andsin alla.