Hingasin sügavalt ja keskendusin igale sammule. Ülesmäge kulgev rada ammendas jõuvarusid kiirelt. Ma polnud ainus, ka Elie näost paistis väsimus. Ähkides ja hingeldades, aga järeleandmatult rühkisime üheskoos Tararua mäeahelikus Waiopehu hüti poole. Teadsime, et see on alles algus rasketele päevadele, mis kippusid tormihoiatuse tõttu kujunema ohtlikeks.

Kahjuks jäime pilkase pimeduse lõksu. Kõik tundus veelgi hullem. Mu taskulamp ei töötanud ning ma üritasin ettevaatlikult Elie kannul koperdades tema lambi valgusvihus juurikaid näha. Matsaki-mütaki-praksaki… kukkusin mitu korda küünarnukkidele või põlvedele. Siis puhusin külmetavatele näpuotstele sooja hingeõhku ja kiirustasin välejalgsele Eliele järele.

Selle öö hakul jõudsime pärast 14tunnist matka lõpuks pöögipuudest kõrgemale, ilmale avatud puhmasmaastikule umbes tuhande meetri kõrgusel. Lõpuks hütti märgates olime õnnest joovastunud, isegi embasime teineteist, tähistamaks võitu vahepeal süvenenud räsitusmeeleolu üle. Meil oli tekkinud kamraadlik õlatunne. Kui ühel oli vilets olla, siis teine proovis turgutada.

Eelmine lagunenud varjualune oli meid küll kaitsnud sademete eest, kuid mahajäetud jahihurtsikul oli pool põrandast mädanenud ning neli kahtlast seina seisid vaevu püsti ja plekist katus oli auklik. Siiski oli see mõnevõrra parem kui telgis liguneda.

Nüüd astusime korralikku Waiopehu mägionni, mida isegi Tararuast üle tuhisev tuul ei suutnud minema lennutada. Pesime oma räpased saapad ja mudased püksid kraani all puhtaks. Nii nagu paljudel elumajadel, on ka enamiku hüttide juures mitmetonnine veepaak, mis kogub räästast vihmavett.

Kahjuks ei olnud pealtnäha modernses hütis kütet. Suvel tekkiv tuleoht on põlistaimestikule liiga suur risk. Ja ega mets jõuagi kasvada, kui matkajad ümbruskonna puid aina maha raiuvad. Pugesime rõskusest värisedes magamiskottidesse. Õnneks tõi väsimus mõne sekundi pärast sõba silmale.

Hommikul tabas mind üllatus — aknast välja vaadates nägin, et maa on valge. Ühtäkki tuli meelde, et olin tilkuvad saapad ja loputatud riided välja konksu otsa riputanud. Täiesti läbikülmunud tahked jalanõud tuli nüüd kuidagi pehmeks sulatada.

Elie arvas: „Pista need mõneks ajaks magamiskotti!“ Kasutasingi oma kehasoojust, et saapakolakad taas kantavaks muuta. Veel tõmbas tähelepanu väike auk, mille üks oksateravik eelmisel päeval saapasse oli torganud. Meel muutus üha murelikumaks. Kuigi olin juba üle poole matkast läbinud ja ühest saapapaarist oli seni piisanud, ei saa edaspidine lumes sumpamine nii sujuvalt minna. Ees ootasid ju Lõunasaare lumised nõlvad!

Uus-Meremaa keelepruugis on sõna tramping peaaegu sama tihti kasutuses kui sheep (lammas). Saksa sugemetega sõna on eesti keeldegi jõudnud „trampimisena“. Kui wellingtonlased arvutiekraani tagant püsti kargavad, siis on üsnagi tõenäoline, et nad tulevad nädalavahetuseks Tararua ahelikesse trampima. 1920. aastatel hakkas Tararua Tramping Club vabatahtlikult matkaradasid putitama. Raiuti puhtaks liikumisteed ja ehitati korralikud katusealused. Teisedki trampimisklubid liitusid tegevusega ja rahvuslikule matkaliikumisele oligi hoog sisse lükatud. 1931. aastal alustas matkaklubide eestkõnelejana tööd FMC (Federated Mountain Clubs), mis praegu hõlmab 94 klubi ja üle 20 000 liikme. Nüüd, kus looduskaitse all olevaid rahvusparke on kokku 13 (moodustades peaaegu 11 protsenti maismaast — 30 000 km2), on lisaks Te Araroale tuhatkond kilomeetrit ka väiksemate rajalõigukestena rännuhuviliste päralt.

Tararua mägismaa soosib füüsiliselt vastupidavaid ja vaimselt sitkeid olendeid. Ja isegi need omadused ei anna ellujäämise garantiid. Nägime oma silmaga 1970. aastal hukkunud inimese hauaristi. Hetk hiljem märkasime ka 1936. aasta tormis surma saanud Richard Knobi mälestusmärki. Mäed on minus alati suurt austust tekitanud — siin ei valitse inimene oma reeglite, seaduste ja süsteemidega. Siin kehtib looduse ülemvõim.

Jäine rahe peksis otse näkku. Nähtavus kahanes lumetuisus minutite jooksul vaid mõnekümne meetrini. Mingi osa minust armastas seda ekstreemsust. See karastas iseloomu.

Mägede kohal tuprusid pilved, omasoodu kiirustades avasid nad aeg-ajalt mõne akna, et uustulnukad saaksid korrakski kaunist maastikku imetleda. Kauguses selgines horisont, mis oli samas ka maa ja mere piir. Mäetippude peal hõljuvatest ning hajuvatest pilveloorikestest siras läbi hele valgusvihk, mis lõi kontrasti kõrgustesse küündivate järskude lumiste nõlvade tumedate varjundite ja ereda taevalaotuse vahel.

Tihtipeale lihtsalt seisatasime vaimustunult, et kogu silmapiiri hiilgust mälusoppidesse talletada. Ahhetasime niivõrd unikaalse ja meeliülendava kogemuse üle. Eelnevate tundide vintsutused said nüüd väärilise tasu. Mäed eksponeerisid kaunist valguse ja varjude vaatemängu.

Peatuspaigas olid minutid kallid, puhkeaeg muutus hinnaliseks. Viivuks tasus hoog maha võtta, rahustada südamekloppimist ja hingeldamist ning mõni amps suhu pista. Pidime korralikult ka janu kustutama. Vedelikupuudusesse ei tohtinud jääda. Tegime päevas kaks 15minutilist seisakut ja ühe tunnise lõunapausi. Kuna temperatuur kippus langema miinuspoolele, siis ei tahtnud me higistena ja niiskete riietega pikalt ühe koha peal venitada.

Saareriigi üks fenomen on ilma äkiline muutumine. Kuigi tänapäeva tehnoloogia on tõhustanud ilmavaatluste ja ennustamise suhtelist täpsust, on ookeanilt mäestikele tuhisevad õhuvoolud ometi küllaltki ettearvamatud. Ekspeditsioonil kujunes üha tähtsamaks oludega arvestamine. Me ei ignoreerinud ohtusid ning püüdsime tegutseda läbimõeldult.

Eelnevalt kogutud teave aitas meil planeerida hüttidevahelist rändamist, arvestades distantse ja ajakulu. Sellegipoolest tuli paratamatult trotsida heitlikke ilmaolusid. Alanud oli juulikuu, mis Uus-Meremaal tähendab südatalve.

Nii uurisime igal hommikul ja õhtul Te Araroa raamatust ja onnide seintel olevatelt kaartidelt raja profiili ja otsisime teavet hüttide ja võimalike pelgupaikade kohta. Enne Tararuasse tulemist õnnestus meil Makahika Outdoor Pursuit Centre’is (see on midagi seikluskooli ja looduskoolituskeskuse vahepealset) välja printida ka nädala ilmaprognoos. Ettevalmistust ei saanud kuidagi alahinnata, sest muidu saanuksid meist kiirelt looduse märtrid.

Elie pulbitsev elujõud avaldus kõige muljetavaldavamalt kiires ja väsimatus matkasammus. Mul oli siinsetel radadel üha raskem tal kannul püsida. Kuigi jalavigastus oli leebunud, tundsin ikkagi valu. Aga veelgi enam vaevas mind võimetus endast parimat välja pigistada, mida endise võistlushimulise sportlasena pidasin pühaks. Mulle valmistas suurt meelehärmi, kui ma ei jaksanud Elied vähemalt vaateulatuses hoida. Pidin tõdema, et prantslane oli tol hetkel minust füüsiliselt vastupidavam.

Siiski ootas Elie mind kannatlikult, kui kippusin liiga kaugele jääma. Koostööaldis suhtumine viitas heale kasvatusele.

Tragi prantslane oli isaga noorest saati matkadel ja seiklustel kaasas käinud. Kõrged mäed ei olnud talle võõrad, kodumaal oli ta teisel katsel edukalt roninud ka 4810meetrise Mont Blanci tippu. Tema mantra oli impossible n’est pas français — võimatut pole prantslaste jaoks olemas.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena