"Siis astus ta sisse, jättes minu üksinda kõnniteele, mu käsivars ikka veel kokkupuutest surisemas."
Mind üllatab, et te ei otsustanud hotelli kasuks.
Nii oli Amanda mulle eile öelnud. Siis oli see tähelepanek mind jahmatanud. Mulle polnud korrakski pähe tulnud seda teha ja ma mõtisklesin, miks ma polnud nõnda talitanud. Asi polnud rahas, nii et võib-olla oli osa minust tahtnud end karistada. Või siis, mõeldes, mismoodi mu elu oli juhtunu varjus aastaid vankunud ja läbi kukkunud, olin ma võib-olla mingil alateadlikul tasandil otsustanud, et seda on vaja teha — peaaegu nagu väljakutse iseendale.
Näed? Kõik on hästi.
Kui nii, siis oli Charlie nuku saabumine seda muutnud. Ma ei kavatsenud mingil juhul selleks ööks majja jääda. Pakkisin asjad, kaasa arvatud kastid, mille ema oli alles hoidnud, ning istusin siis autosse ja sõitsin tagasi Grittenisse. Otsisin kõige odavama hotelli ja võtsin seal toa, otsustanud, et mõtlen hommikul välja, mida teha.
Aga ma pole kunagi hotellides hästi maganud. Ja isegi seal, majast eemal, painas mind ikka seesama ohutunne ja halb eelaimus. Koputused uksele võisid küll olla kellegi vemp ja metsas nähtud kogu keegi võõras, aga nuku kohaletoimetamist ei saanud kuidagi mõistusega seletada.
Keegi oli siin. Keegi oli mu sihikule võtnud.
Ja ükskõik kui väga ma endale ka ei kinnitanud, et see on võimatu, ei vabanenud ma tundest, et selle taga on Charlie. Rähklesin ja visklesin hommiku lähenedes, meenutades pilku, millega ta mind pundist lahkumisele järgnenud nädalatel vaatas. Seda tunnet, mis mul toona oli, et asjad pole veel lõppenud.
Mäng pole sinuga veel lõpetanud.
Varajased hommikutunnid leidsid mu väljast, Gritteni tänavatel jalutamast.
Sel kellaajal oli maailm vaikne ja rahulik. Polnud tuuleraasugi, ainult jaheda õhu hingus mu vastas, peaaegu teretulnud tundmus palavuse ootuses, mida teadsin hiljem saabuvat. Pilveniidid ja -säbarad rippusid koidutaevas madalal. Nad olid nii lähedal, et nägid välja nagu hinged, kes on laskunud, et mind seirata, ja nii liikumatud, et raske oli kujutleda neid eales edasi kulgemas.
Uitasin mööda tänavaid, mida hästi mäletasin. Siin olid lõputud read anonüümseid, ebamugavalt üksteise ligi pressitud punasest tellisest terrasse. Toona olid üle tänava veetud pesunöörid, millel rippusid pesutükid nagu räsitud lipud. Tänavad olid veidi muutunud, aga jäid siiski tuttavaks. Ja kuigi ma kinnitasin endale, et kõnnin sihitult — lihtsalt triivides –, teadsin ma, et see pole tõsi, ning leidsin end lõpuks künkatipust, mis oli mulle tuttavam kui enamikule.
Jenny vana maja paistis otse mu ees.
Peatusin veidi eemal. Maja nägi välja peaaegu samasugune nagu kakskümmend viis aastat tagasi. Mu pilk rändas ühele ülemise korruse aknale, sellele, mille taga oli siis Jenny tuba, ja kujutlesin tema lihtsa tekiga üheinimesevoodit, kirjutuslauda, millel seisis väike teler, ja nurgas toe najale asetatud akustilist kitarri. Seinu täitsid riiulid. Need ulatusid laest põrandani — ilmselgelt isetehtud – ja nägid alati välja liiga kipakad, et kanda neile laotud tohutut hulka raamatuid. Kogu seda kaadervärki hoidis ümber kukkumast ainult alumiste riiulite raamatuvundament.
Jumaluke, nägin seda kõike vaimusilmas ikka veel niivõrd selgesti.
Mäletasin esimest korda, kui siin käisin, ja kui suur oli mu üllatus, nähes Jennyt koolivormita. Ust avades kandis ta teksaseid, luitunud Iron Maideni T-särki, mis näis talle paar numbrit liiga suur olevat, ja kinni nööpimata musta-valgeruudulist särki.
Olime kahekesi ülakorrusele läinud.
„Vabandust segaduse pärast,” ütles ta.
Tal polnud tarvis vabandada. Kontrast minu toaga torkas kohe silma ja ma tundsin häbi — mõeldes paljastele põrandalaudadele, katmata madratsile, riiete- ja raamatuvirnadele, niisketele seintele. Pelgalt mõtegi omaenda riidekapist või raamaturiiulist oli mulle võõras, rääkimata siis veel telekast.
„Sa peaksid minu tuba nägema,” ütlesin ma.
Teenisin vastuseks kulmukergituse.
„See on väga otsekoheselt öeldud.”
Nüüd naeratasin ma selle meenutuse peale. Toona pani see mind punastama, aga keerlev tunne kõhus oli samas ka mõnus. Ja mõlemad tunded olid tagasi pisut hiljem, kui Jenny lõpetas nende raamatute kotti pakkimise, mille tahtis oma armastatud teise ringi poodi viia.
„Peaksime alla minema,” ütles ta. „Me ei taha ju, et mu ema midagi kahtlustama hakkaks, eks?”
Tänaval veidi maad eemal avanes nüüd välisuks.
Tundsin tungi peitu pugeda, aga minna polnud kuskile. Võib-olla polegi see Jenny, kes majast väljub…
Aga otse loomulikult oli.
Vaatasin, kuidas ta astus välja jalgrajale, hõikas midagi majja ning seadis siis sammud tänavale, vinnates koti õlale. Seekord mitte raamatuid täis kilekoti, vaid midagi täiskasvanulikumat: disaineri loodud ja kallis. Iga hetk pöörab ta ringi ja silmab mind, kes ma nagu idioot keset kõnniteed seisan.
Sa pole enam teismeline.
Ei. Ja sellepärast hakkasingi ma pikemalt kõhklemise asemel kõndima.
Jenny pööras pead ja ahmis mind nähes õhku. Seejärel ta naeratas.
„Terekest, võõras!”
„Ma olen nagu soovimatu külaline,” sõnasin ma. „Ilmun aga muudkui välja.”
„Karmilt öeldud; sa oled rohkem väärt. Mis sind sellisel kellaajal siiakanti toob?”
„Jalad. Ausalt, ma ei jälita sind. Ma lihtsalt jalutasin.”
„Jajah. Ma usun sind. Tuhanded ei usuks.” Ta viipas maja poole. „Kuule, tahad natukeseks sisse tulla? Mu ema näha?”
Ma tõesti ei kujutanud ette, et seda praegu teeksin.
„Aitäh. Aga ma pole praegu ilmselt kõige parem seltsiline. Ja ma tulin tõesti ainult jalutama.”
„Kõlab tõsiselt.” Jenny patsutas oma kotti. „Ma suundun just kõigepealt hommikusööki otsima. Natuke lugema. Märkmeid tegema. Jalutad kaasa?”
„Ikka.”
Hakkasin tema kõrval sammuma. Kõndides meenus mulle, kuidas me kaks seda tol suvel nii sageli tegime: uitasime kõrvuti mööda tänavaid, ajasime igasugust jama ning jagasime oma tulevikuunistusi.
Nädalate möödudes tundus, nagu hakkaksid meie elud aeglaselt ühte põimuma ning meie kahe vahel oli tunda kerget pinget: ühist teadmist, et midagi hakkab tekkima. Sellest oli muidugi palju aega möödas, aga kergus, mis praegu vanuse ja kogemusega kaasas käis, oli omamoodi sama meeldiv.
„Miks me enam teineteisega läbi ei käinud?” küsis Jenny.
„Ma ei tea.”
Pistsin käed taskutesse, meenutades kordi, kui ta mul ülikoolis külas käis, ja käputäit puhke, kui pärastpoole teineteisega kokku saime, ning ma teadsin vaid, et need kohtumised muutusid järjest ebamugavamaks. Jenny oli olnud mu esimene armastus ning noorena klammerdud selle külge veel ka siis, kui tead, et see peaks läbi olema. Sa tead, et peaksite teineteisest lahti laskma, aga see on nii kurb ja keeruline ja nii teed sa seda alles siis, kui peab. Kuni kellegagi koos olemise valu kaalub üles selle inimese kaotamise valu.
„Ma ei tea,” laususin ma taas. „See oli kaua aega tagasi. Tean vaid, et tore on sind praegu jälle näha.”
„Onju, eks ole?” Ta naeratas mulle. „Noh, midagi uut?”
Mu samm vääratas imepisut.
„Ma ei taha praegu sellest rääkida.”
„On näha jah. Seda enam on sul minu meelest põhjust üritada.”
Ja nii ma siis hetkelise kõhkluse järel tegingi. Rääkisin talle uksele koputamisest ja kogust, keda olin metsas näinud. Tõsiasjast, et Billy on surnud.
„Noh,” kostis ta viimast kuuldes, „selle üle on mul hea meel.”
„Ma arvasingi, et on. Tean, et mul peaks ka olema.”
„Jah, aga sa olid kogu aeg tundlikuma loomuga.” Jenny kortsutas kulmu. „Mis siis sinu arvates toimub?”
„Ma ei tea. Aga kas mäletad neid Charlie tehtud nukke?”
„Ma mäletan, et sa rääkisid mulle nendest.”
„Keegi pistis selle eile mu ema kirjapilust sisse.”
„Mida?”
Jenny jäi mu kõrval seisma, näoilmes kohkumus.
„Miks peaks keegi midagi sellist tegema?” küsis ta.
See oli üks küsimus, mis mulle rahu ei andnud. Senimaani oli mulle osaks saanud tähelepanu ähvardav, aga ei teinud otseselt halba. Võib-olla tähendas see, et kes iganes asja taga oli, tahtis mind mingil põhjusel minema hirmutada. Aga tema käitumine näis ka eskaleeruvat — nagu koguks millekski hoogu — ja ma ei suutnud vabaneda tundest, et mind ähvardab siin oht.
Aga üks teine küsimus hirmutas mind veel rohkem. Kes?
„Ma ei tea,” vastasin ma.
„Sa pead politseisse minema,” ütles Jenny.
Vaatasin talle otsa.
„Ei pea,” sõnasin ma. „Ma võin alati lihtsalt ära minna.”
Seda öeldes taipasin, et mõtlen seda tõsiselt — et see mõte oli saabunud eile koos nukuga, isegi kui ma polnud seda endale kuni praeguseni tunnistanud. Ma võin ära minna. Ükski seadus ei kohusta mind Grittenisse jääma. Kui ma veangi nii talitades ema alt, siis ma olin aastate jooksul hullemagi süütundega elanud. Ja kas mitte tema ise ei öelnud mulle, et ma ei tohiks siin olla?
Mul polnud mingit põhjust siia jääda.
Jenny naeratas nukralt.
„Ma ei usu, et sa seda seekord teed, Paul.”
Siis sirutas ta käe ja puudutas mu käsivart.
See oli meie esimene füüsiline kontakt rohkem kui kahekümne aasta jooksul. Selle tunde peale käis minust läbi jõnksatus ja kui Jenny käe paigale jättis, tundsin, kuidas soojus läbi mu naha levis.
Ma ei usu, et sa seda seekord teed.
„Ma võlgnen seda emale, on nii?” küsisin ma.
„Ei, sa võlgned seda iseendale. Ja tead mis? Ma arvan, et osa sinust tahab seda teha. Lõppude lõpuks polnud sul ju üldse vaja siia sõita, eks ole? Sul polnud vaja majas ööbida ega pööningule vaadata. Aga sa tegid seda.”
„Jah.”
„Sest sa tead sügaval sisimas, et sul on seda vaja.”
Ma ei vastanud. Hetke pärast võttis Jenny käe ära.
„Muide, olengi kohal.”
Vaatasin kõrvale ja märkasin, et seisame ühe peatänava kohviku ees. Olin nii süvenenud temaga vestlemisse, et ei pööranud ümbritsevale maailmale sugugi tähelepanu.
„Ma jätan su siis nüüd rahule,” ütlesin ma. „Aga aitäh sulle!”
„Hei – iga kell.”
Siis astus ta sisse, jättes minu üksinda kõnniteele, mu käsivars ikka veel kokkupuutest surisemas. Ja Jenny sõnad püsisid minuga ja ma teadsin, et tal on õigus. Jah, ma võisin asjad autosse pakkida ja siit jalga lasta. See oleks maailma lihtsaim asi. Aga mitte see, mida mul oli vaja teha.
Ja ma tõdesin, et nuku kohta tuli esitada veel üks küsimus. Mitte ainult miks ja kes, vaid ka kuidas? Ma ei teadnud, mis oli saanud kolmest ülejäänud nukust, aga ma ei mäletanud, et oleksin enda oma ära visanud. See oleks vist pidanud olema kastis kõigi muude toonaste asjade juures. Aga ei olnud. Ja kui nukk, mis mulle koju toimetati, oli mu enda oma, siis kuidas oli see kellegi teise kätte sattunud?
Mulle tuli pähe ainult üks vastus.
See keegi pidi millalgi mu ema majas viibima.
