Näiteks käis Kairit juures üks tüdruk, kes ei julgenud kodus üksi magama jääda, kuskilt oli tulnud hirm, et keegi tuleb trepist üles ja hiilib tema tuppa. “Pole mingit mõtet hakata lapsele rääkima, et maja uks on lukus ja selliseid olendeid pole olemas. Hirm ei olegi loogiline,” kinnitab Kairit. “Ma ütlesin lapsele hoopis, et proovime seda kolli koos meisterdada. Nii sai koll endale näo ja see polnudki enam nii jube kui abstraktne hirm. Siis tegime veel kollile pesa, kuhu ta saab igal õhtul magama minna, selle asemel, et laste juurde hiilida. Ja see toimis, lapse hirm muutus väiksemaks, kuni lõpuks kadus.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega