Käes on suur tali ja kevad paistab kaugel olevat. See päikeselise ilma tulek tekitab ikka rohkem armastuse märke ja iha, seksikust. Me võime küll matkida teisi ja käia teiste poolt sisse tallatud radu, et saada suuna sinna — kuhugi armastuse poole. Eneselegi teadmata, kes või mis see õige Sinu teel on ja valgus…

Mina olen aga veendunud, et igaühel meist on oma tee, iseenda isiklikult kogetav värvidespekter, isiklik oma armsam. Elukogemused näitavad, et tuleb luua suhteid ja vahet võtab see aega, enne kui see õige saabub. See, et armastus liigub Sinu sees ja kui seksist tekib voolavus, siis see juba suunab meid elus edasi.

Olles naiselik, on meie loomuses andestada ja armastada, siis see loob meile loovust. Tundke see ära, jõudke kohale ja te mõistate, et valgus ning pimedus, mis meid reaalsusesse pidevalt eksitavad, on illusioon!

Kui oleme ka juba kuldses eas ja siis rohkelt naudime elu. Teame, mida tahta või millest loobuda… Kunagi olid arvamused ja tavad teistsugused: meie emade ja vanaemade aegu algas umbes 40. sünnipäeva paiku igav ja aseksuaalne keskiga, kus tuli roosad kleidid kappi riputada. Tänapäeval on aga teisiti — paljud naised sünnitavad elu ja ilma näinud neljakümneaastased sageli alles esimese lapse. Need, kel lapsed olemas või kes neid ei tahagi, keskenduvad süümepiinadeta enda arendamisele.

Käes on kauaoodatud tasakaal sisemise ja välise ilu vahel. Inimeste eluiga on nüüd märksa pikem ja võimalusi enda mitmekülgseks arendamiseks võrratult rohkem. Ka ilu ei kao — palgeid aitavad klaarina hoida tervislikud eluviisid, erinevad ilustavad eliksiirid, päikesekreemid ja liikumine.

Jah, 20ndates võid küll olla füüsiliselt kõige kaunim, kuid su elluastumisest hirmunud ja kahtlev mõistus ei oska seda nautida. Minu lemmik näitlejanna Jennifer Aniston on välja öelnud, et ta jumaldab neljakümnendaid eluaastaid, sest tema kolmekümnendad olid sõna otseses mõttes vastikud.

Just nii ma ise ei väidaks, aga praeguses hetkes olla on nauding. Elame ja naudime elu… Teed on käidud ja aeg oleks pühenduda pereelule. Naine ulatab sünnitades oma lapse mehe kui universumi poole, soovides kinkida maailmale selle, kes sündis läbi tema. Mees kui universum ja naise elu keskpunkt võtab kingituse vastu ja annab naisele austusega koha enese kõrval, et koos seista, saata ja toetada ühise lapse teekonda maailmas.

See laps on armastusega maailma vastu võetud ja ta on kingitus iseendale, kes armastust kogenuna jagab seda kogu maailmale — olles kingitusena kingituseks kõigile.

Ma armastan armastust. Armastus on lõhnatu, värvitu, maitsetu asi. Aga kui armastust on kahe inimese vahel piisavalt palju, siis muutub see eriliselt kaunis asi kõigi jaoks nähtavaks. Ma unistan ja armastan sellise tugevuse, sellise rikka magnetilise väljaga, et tõmban ligi vaid küllust ja heaolu.

Hingan rahus armastust sisse ja rahumeelt välja. Või siis vastupidi, kuidas iganes mulle ka parasjagu ei tunduks. Tingimusteta armastus ei pea olema suunatud vaid inimestele või iseendale, vaid pigem saama võimaluse kajada meile vastu igas olendis, igas lilleõies, igas väikeses soovis ja mõttes.

Armastan neid hetki, kui peale töökat päeva mõnuleme vannis — lihtsalt vaikuses. Sõnad on üleliigsed. Siis armatseme, süda on saanud üheks, lihtsalt nii mõnus on olla, et silmist purskaks pisaravett.

Minu imeline tundemaailm on alguse saanud eriti meeldivast suhtest, mis nagu kestaks siiani. Öeldakse, et julge unistada ja see täitub ootamatult. Kunagi keskkooli aegu oli meie tutvusringkonnas hästi šarmantne noormees, kes oli minust mitmed aastad vanem. Oi, kuidas ta meeldis mulle! Me olime lihtsalt head sõbrad aastaid.

Ta kolis välismaale ja aeg-ajalt käis ikka Eestis, kodulinnas. Ja siis kunagi hiljem kohtusime ühel kaunil suvel ja siis juhtus midagi nii erilist, mis avas minu tundemaailma põhjalikult. Me veetsime koos nädalavahetuse — jalutasime vanalinnas, nautisime kohvikuid, armatsesime kinos ja hiljem hotellitoas…

Neid kordi oli veel, mis toitsid mu hinge ja rõõmustasid meelt. Iga kohtumine tundus taas uus ja huvitav, imeline. Suhe oli nii sügav ja tundsin ennast pilvepiiril — olin igast küljest nii väga rahuldatud.

Peale head seksi tundsin, kuidas näonahk tõmbus lausa kokku ja trimmi, silmad kilasid õnnetundest. Üks suurepärane nipp on säilinud temast, sellest suhtest tänase päevani: alguses veedame aega duši all, kus seebitame teineteist siit ja sealt. Seebiste kätega hellitades intiimseid kohti, tekib selline äge libe mõnutunne ja siis saab kõik puhtaks ka. Soovitame teile ka — proovige, sest see on eelmänguks nii magusalt mõnna.

Vahel ripun mõnutundest duširuumis kardinatoru küljes, kui massaaž jätkub hullutavalt! Ning kõik muu jätkus veel voodis ikka.

See suhe ei viinud abieluni ja lapsi meil pole, kuna tegemist on vaba hingega, kes naudib elu. Olen oma eluga edasi läinud ja leidnud kellegi, kes on armsaks jätkuks sellele kuumale suhtele. Olen ennast “valguse paistel soojendanud”, et armastust jagada ja head endale tõmmata. See on üks mõnus tunne, kui saad armastada ja armastust tunda. Ärgem kaota lootust, kuskil keegi on teie jaoks olemas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid