Kõigepealt olustiku kirjeldus: mina, mu elukaaslane ja imepisike kahetoaline korter. Oleme mõlemad muidu kontoriinimesed, üheksast viieni tööpäevadega. Kuu aega tagasi otsustati meie mõlema töökohtades, et kõik peavad olema kodukontoris nii kaua, kuni olukord laabub.

Esimene nädal oli täitsa okei, aga mida aeg edasi, seda jubedamaks on mu kaaslane muutunud. Ma ei kannata teda enam silmaotsastki! Ta tahab kõike koos teha. Koos jalutamas, koos süüa, keset tööpäeva kallistada… Ta on muutunud mõne nädalaga normaalsest, iseseisvast mehest klammerduvaks õnnetusehunnikuks. Ta astub isegi vannituppa sisse ega koputa ja kui ma nimetasin seda privaatsuse rikkumiseks, ütles ta, et see on täiesti normaalne käitumine, sest see on tema kodu ka ja ta võib vannituppa astuda ükskõik, millal soovib!

Kui ma ütlen talle selgelt välja, et vajan aega üksinda olemiseks, soovin käia üksinda poes ja jalutamas, ta solvub ja räägib, kuidas meie suhe saab varsti läbi, sest mina ei hinda seda kvaliteetaega, mis meile sülle on sadanud.

Kena kvaliteetaeg küll, ainult ninapidi koos… Tahaksingi teada, kas kellegi teise mees on ka pikemalt kodus olles hakanud nii veidralt käituma ja kuidas saaks talle viisakalt teada anda, et ta võiks selle klammerdumise lõpetada ning vahelduseks ka oma asjadega tegeleda? See suhe saab tõesti varsti niimoodi läbi…

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid