Esimene minut naersime tohutult mingite inimeste ja asjade peale, aga siis jäime hetkeks vait ja ma äkitselt tundsin, et meie näod on teineteisest vaid kümne sentimeetri kaugusel. Siis ta suudles mind ja mina suudlesin teda tugevasti vastu. Bussis oli üle kolmekümne kolleegi ja enamik neist ei maganud, aga me absoluutselt ei mõelnud selle peale. See oli nii hea, et tundsin end nagu gümnaasiumiõpilane. Vaid üksikutel hetkedel selle sõidu ajal kuulsin, kuidas ümberringi inimesed juttu ajasid ja vahel kõvasti naersid.

Tanel silitas läbi pluusi ka mu rindu ja see oli magus. Ma ei kaotanud siiski valvsust – kui ta mu pluusi lahti tahtis nööpida, siis panin käe ette. Ja me suudlesime edasi.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega