“Tunnen huvi, kas ka teised on seoses pikalt kodukontoris olemisega täheldanud muutust oma suhtumises iseenda ja ümbritseva keskkonna vastu. Minu naine, kellega ma olen viimased kaheksa aastat rahumeelselt koos elanud, on selle kriisiga, täpsemalt öeldes viimase kahe kuuga, tundmatuseni muutunud. Minu väikese vihje peale, et ehk on ta mõelnud psühholoogi poole pöörduda, sai ta maruvihaseks…

Nimelt oleme viimased kaks kuud ilusasti kodukontoris olnud. Juba ühe nädala möödudes hakkasin märkama väikest ohtu, ehk naine ei viitsinud enam eriti pesus käia. Asjad jäid tema järele vedelema. Rämpstoidu kuhi tema ees muudkui kasvas. Ma ei teinud algselt sellest probleemi, sest mu naine on väga sotsiaalne ja ma saan aru, et tema jaoks on isolatsioonis olemine raskem kui näiteks minule.

Aga see olukord on aina süvenenud. Ta muudkui nähvab mulle ja kui pakun, et teeme koos kodu korda, saan vastuse, et teda ei häiri. Varem oli meil kerge tüli majas, kui ma unustasin pesumasinat tühjendada! Nüüd on kõik muutunud.

Muidugi ei ole mu jaoks probleem tehagi ise kodus veidi rohkem ja lasta naisel puhata, üks asi on aga puhkus, teine asi täielik käest laskmine. Nii ei saa ju elada. Ühel hetkel suhe enam niimoodi ei toimi.

Kas kellegi kaaslane on samuti end isolatsioonis käest lasknud ja kas olete leidnud mõne toimiva lahenduse, et asja parandada?”