Sa tegelikult ei suudagi näha seda, mida sa meeleheitlikult ei taha näha. Lõpuks oli mul mees, keda ma armastasin ja kes mind armastas, kes elas minu majas ja minu elus, ladus mu aias vetsupaberirulle püramiidiks, et mind lõbustada, kirjutas minu klaveril muusikat, tuli jõuludeks, mängis mu isaga kahel käel, oli minu kutt. Selles etapis olin ikka veel loomult optimist. Olin kõvasti panustanud tema kainusse.
Ma armastasin teda. Meie suhte alus ja sine qua non oli tema tahtmine kaine olla ja püüdlemine selle poole. Ta oli mulle lubanud, et kaineks saamine on tema ülim eesmärk ja soov. Ma ei tahtnud olla keegi, kes selle kihva keerab.

Sest see oli talumatu. Sest see oli hiilinud meie ümber nagu Birnami mets ja Midiani väesalgad, kord silma alla sattudes, kord sealt välja libisedes, pikkamööda tavapäraseks saades. Sest mul ei olnud vaprust ega selget mõistust, et öelda oma armastatule – kes hämades deklareeris, et on absoluutselt kaine ning miks kuradi pärast pean ma teda kogu aeg kahtlustama –, et ta on purjus. Sest ma ei olnud veel viibinud piisa­valt kaua tema soomülkas ega teada saanud, et mul tuleb omaenda silmadega nähtu põhjal teha omaenese otsuseid ja eirata seda, mida ütleb minu suuresõnaline, ülimalt armastatud, näkku valetav kallim.

Sest kui ta jõi, olin ma oma talupojatarkusest, tervest mõistusest, enesealalhoiuinstinktist ja talle ning ka iseendale antud lubadusest tulenevalt kohustatud ta maha jätma. Sest selleks, et mitte kannatada, petame me iseennast. Sest, nagu Etta laulis, jään ma pigem pimedaks, kui näen, kuidas ta minu juurest ära läheb. Niisiis jäingi pimedaks.

Ma ei või kannatada, et arvatakse, et kui oled koos alkohoolikuga, oled tingimata kaassõltlane. See mõiste hakkas mulle tuttavaks saama: minu jaoks tähendas kaassõltuvus joomisele kaasaaitamist selle suhtes kaitsvale positsioonile asumisega, piiride kaotamist enda ja alkohooliku vahel, vastutuse ähmastamist, alkohooliku purjus mina armastamist – mina aga võitlesin ja astusin joomise vastu välja igal võimalikul viisil kümne aasta jooksul. Mitte et ma tahaksin öelda, et tegin seda hästi või tõhusalt või et sellest oli midagi kasu või et ma ei kaotanud piire ega ähmastanud vastutust – aga joomise vastu võitlemine, mitte selle kaitsmine, oli alus, millest lähtusin.

Mõned ütlevad, et kaassõltlasele võibki võitlemine meeldima hakata – mina selline polnud. Mul oli parematki teha ja ma veetsin neid paremaid asju tehes palju aega. Kas ma ei oleks pidanud temaga üldse tegemist tegema? Seda võib väita küll. Aga see, mis minu võitluse tõhusust sel ajal kahandas, oli see, et ma tõesti ei saanud aru, kas ta joob või mitte. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – kas nii juhtubki kaassõltuvuse või eitamise korral? Leidsin end naermas: elan neljakümne kaheksa aastaselt ikka veel oma elu Rod Stewarti sõnade järgi; jah, ta valetas enam-vähem otse mulle näkku, kui nutsin, jah, otsisin ikka veel Põhjust Uskumiseks. (Ma tean, et Tim Hardin kirjutas selle laulu „Reason to Believe”, aga Rod laulis seda kõige paremini. Või vähemalt laulis seda siis, kui olin neljateistkümnene ja kõige vastuvõtlikum.)

Ja armastus peidabki ju endas kaitsmist, piiride kaotamist, vastutuse ühitamist. Mul puudus tõelise armastuse kogemus. Põlved nõrgad, seiklus, seda jah. Aga ma polnud kunagi mehega koos elanud. Ma teadsin vähe koos vastutuse kandmisest ega osanud otsustada, milline piir mida tähendab või kust jookseb.

Robert ühtaegu tahtis joomist lõpetada ja ei tahtnud ka. Tuli välja, et tema jaoks polnud see suunamuutus isegi enamat kui kolmas punkt 157st. Olin öelnud, et annan talle aasta; me olime seda juba kahe­kordistanud.