Meie suhe oli kui muinasjutus — tülitsesime vähe ja saime alati pisiprobleemid rahumeelselt lahendatud. Iga aasta käisime mitmeid kordi reisimas, muretsesime kahepeale piisava suurusega korteri, käisime regulaarselt kohtingutel. Vahel leidsin end mõtlemast, et ehk on kõik liiga hea, et olla tõsi, eriti juhtudel, kui nägin pealt oma tuttavate suhtekriise, mis nii mõnedki korrad viisid inimesed kohtusse, sest teineteisega ei saadud enam hakkama.

Kuid nüüd on kõik muutunud. Mitme kuu jooksul ei ole olnud päeva, kus Karl mõne asja peale närvi ei läheks. Väga rahulikust mehest on saanud keegi, kes on niivõrd kergesti ärrituv, et ma ei julge temalt pooli asju enam küsidagi. Ei, ta ei ole kordagi ilmutanud vägivalla märke, aga hääletõstmised on saanud igapäevaseks. Umbes samal ajal, kui temal tekkisid ärritushood, hakkas mind kummitama mõte, et ehk ei ole me siiski kokku loodud. Või, kui siis vähemalt mitte selliseks kooseluks nagu praegu.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega