Üksik naine: kallistus oleks juba elupäästev, aga keda ma pandeemia ajal kallistan?!

Naistekale kirjutas vallaline naine, kelle praeguse aja suurimaks sooviks on pandeemiat kellegagi koos mööda saata.

“Olen alati pigem üksik hunt olnud ja pikki suhteid mul oma 32 eluaasta jooksul ette näidata suurt polegi. See pole minu jaoks kunagi probleem olnud, sest mul on suur sõpruskond ja palju hobisid, mis on mind siiani rakkes hoidnud. Tegelikult ongi mu kiire elutempo olnud põhjuseks, miks ma pole suhetesse saanud nii pühenduda, et need kestma oleks jäänud. Otseselt pole ma kunagi enda kõrvale kedagi vajanud. Pigem on mõte sellest, et keegi mind kogu aeg kodus ootab, mulle vastumeelne olnud.

Seoses pandeemiaga on aga kõik muutunud. Töö toimub kodukontoris ja sõbrad on mul vastutustundlikud inimesed, seega külas keegi kellelgi ei käi. Ärge saage valesti aru — ma olen selle üle superõnnelik, et mu lähedased kõik normaalsed inimesed on ja piirangutest kinni peavad, aga see ei aita mu sees kasvavale ängistusele kaasa — ma olen lihtsalt NII üksik! Ja ma kadestan neid paare, kes saavad selle jabura koroonapandeemia vähemalt teineteise seltsis mööda saata. Mul on viimase kahe nädala jooksul olnud null inimkontakti! Toitu tellin poest kulleriga, isegi poemüüjale pole saanud “tere” öelda. Oma riskigrupis olevatest vanematest hoian ka heaga eemale.

Ja ma igatsen seksi! Ah, mis seksi.. lihtsalt üks kallistus oleks juba elupäästev, aga keda ma kallistan? Igasugune kohtamine praegusel hetkel on ju välistatud. Kohtinguäpis jutustada saab, aga mitte midagi ju ei toimu! Kas saate aru, kui igavateks need vestlused muutunud on? Kõik inimesed kohtinguäpis on mandunud ja tülpinud, vestluste sisuks on ainult päevamenüü üle arutamine. Millal see õudus ükskord lõppeb?!