Räägi kaasa | Naine mõtiskleb: pole ime, et nii paljud suhted purunevad, kui inimestel on selline suhtumine

Saime kirja naiselt, kes arutleb teema üle, mis on tuttav enamikele paaridele — suhtesse minnes nähakse endaga palju vaeva, paari aasta pärast laseb aga üks või mõlemad end käest ära… Miks nii?

Olen olnud kahes pikemaajalises suhtes ja räägin nüüd enda kogemuse pealt, sest kahjuks lõppesid mõlemad mu suhted samasuguse põhjuse tõttu ning ma soovin, et see enam ei korduks.

Kujutame ette nüüd kõik oma imelise suhte algust: igaüks meist proovis vähemalt mõned kuud anda oma parima, kas polnud nii? Ilus aeg. Jah, see n-ö mesinädalate periood saab muidugi kõigil läbi, ma ei ela nunnus roosas mullikeses, aga millest ma rääkida tahan, on see, et on täiesti hullumeelne, kuidas inimesed ennast ühel hetkel käest lasevad.

Kindlasti on erandeid, minu kaks kogemust ei tähenda, et kõigil on nii, aga olen seda näinud ka paljude tuttavate pealt. Kas siis üks suhte osapool või mõlemad lasevad ennast aastate möödudes täiesti käest. Ja koos ollakse siis pigem mugavusest.

Sama juhtus ka siis minu suhtes — minuga koos olnud mehed võtsid aastatega muudkui juurde, kumbki neist ei viitsinud enam ei enda kallal ega kodus vaeva näha. Minu uurimise peale ühmasid mõlemad, et oleme ju nii kaua koos olnud, mida ma veel tahan?

Tahan normaalset ja funktsioneerivat paarisuhet, kus inimesed enda, oma kallima ja kodu eest hoolitsevad! Üks pool ei saa ju igavesti vaeva näha, kui teine keeldub end kokku võtmast.

Tahakski nüüd teada, kas teiste meelest on normaalne, et kauaaegses suhtes lastakse ennast käest, sest on n-ö turvaline ja hea koos olla? Või võiks enda kallal siiski edaspidi ka vaeva näha?